FORTE HOOAJA KOKKUVÕTTEKS

"Aeg suur ja karm, kui kotkatiivul lendad," kirjutas kunagi muhulasest luuletaja Juhan Smuul. Kiirelt lehti langetav soe sügis on jätnud ka meie blogivagudesse mõned mugulad, mis vajavad järelnoppimist.

6.-7. septembril seilati Tallinna lahel pealinna lühirajapurjetamise meistrivõistlustel. Tuult oli napilt ja nädalavahetus oli kena. Forte seeria sõitudes oli 1,1,2,1, 2, 5, millega võtsime neljandat aastat järjest võidu, sedapuhku My Car´i, Sugar2 ja Reval Cafe ees.

Kolmapäevaregattidel õnnestus viimasest neljast võistlusest pigistada välja küll 3 sõiduvõitu aga hooaja kokkuvõttes tuli alla vanduda Sugar2 meeskonnale, kes võidutses Forte ees 8 sekundiga ka hooaja lõpuvõistlusel.

 Head asja ei ole kunagi liiga palju ja teisest küljest on selge, et kui oleks liiga palju, siis hakkaks tüütama ja muutuks igavaks. Nii ka purjetamisega, aga usun, et ca 6 kuud kestev põhjamaine purjetamishooaeg on parajalt punnis võistlustest ja emotsioonidest, et ülejäänud 6 kuud aastas rahulikult uue hooaja algust oodata ja selleks ettevalmistusi teha.

Muidugi on võimalik ka talveunne suikumist vältida, seilata soojadel vetel või korraldada läki-läki regatte jäätükkide vahel aga usun siiski, et enamusele meist ongi vahelduseks mõnus kaminatule ees pisut portveini rüübata ja suviseid purjetamipilte piieldes mõttes veelkord läbi elada neid eredamaid hetki, mil adrenaliinilaks koos tormilainetega üle jahi käis ja meri ahterpeegli taga kobrutas ning spinnibrassid pillikeeltena pinisesid.

Forte hooaeg läks igati vinks-vonks korda. Kielist toodud ORC B grupi maailmameistriitel jääb südamesse, mällu, klubi aja- ja Eesti spordilukku püsima ja toob naeratuse suule veel aastaid.

Patt oleks nuriseda ka ülejäänud võistluste üle - kodune terav konkurents lubab rõõmu tunda igast poodiumikohast ja tõde on, et auhinnakolmikust Forte sel hooajal välja ei langenudki. Lisaks MM-kullale kaunistavad seda suve järjekordne Eesti Avamere Karikavõistluste võit, esikoht Muhu Väina regatil ja järjestikune 4. Tallinna meistritiitel lühirajapurjetamises.

Kõvast kodusest konkurentsist räägib aga selget keelt see, et Baltic Offshore Week, mis oli ühtlasi Eesti ja Soome meistrivõistlusteks, tõi Fortele 2. koha Olympicu järel,  KJK USS Security kolmapäevaregattide sarjas pidime samuti leppima hõbedaga, võit kuulus seekord pärnakate jahile Sugar2.ja KJK Seiko Cup´il edestas meid napilt My Car. Sellises väärikas seltskonnas on lust seilata!

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et sel hooajal leidsime nii mitmeidki uusi trimme, parandasime meeskonna koostööd ja laskmata end segada üksiku kurja konkurendi kiivusest, läheme talvepuhkusele rõõmsal meelel.

Nii nagu väike laps ootab sünnipäevapidu, nii ootame ka meie mõistagi ärevusega hinges järgmisel suvel Pärnus toimuvaid ORC avamerepurjetamise Euroopa meistrivõistlusi.

Suured tänud, pikad paid kaunitele daamidele, kes jaksasid meie kodust eemalviibimist taluda, tugev ja soe käepigistus kõvadele konkurentidele, kaarega kraaps kõikidele võistlusametnikele, kes regatte korraldasid ja tuhat tänu kõigile, kes Forte meeskonnale pöialt pidasid. Hooaeg on lõppenud ja Forte mast on maas ja maal!

Parimate soovidega kogu meeskonna nimel
Kalev Vapper

BALTIC OFFSHORE WEEK 2014 07.-09. august

Pärast MM-regati võitu ja jahi tagasitoimetamist Kielist oli väsimus sedavõrd suur, et oma klubi korraldatud kodune Baltic Offshore Week jõudis kätte kuidagi liiga kiiresti ja kohe, ilma ei oleks andnud meeskonnale vajalikku hingetõmbeaega puhkamiseks ja motivatsiooni kogumiseks.

Pärast omavahelist arutelu otsustasime siiski saapad jalga tõmmata ja merele minna, sest maailmameistrile ei oleks sobilik eirata Eesti meistrivõistlusi, mis olid ühtlasi ka Soome avameremeistrivõistlusteks. Loomulikult oli ette näha, et kõik kodused konkurendid - Olympic, Technonicol, Spirit, Reval Cafe, Sugar2 ja Merion-X ihaldavad värskete maailmameistrite skalpi, lisaks veel ülelahe kõvad tegijad eesotsas kahekordse X-41 klassi maailmameistri Normeti, Xini-Freedomi ja Audi Quattroga. Kokku asus ORC I grupis starti 17 jahti.

Avapäepäev ca 50 miiline avamerevõistlus, mis viis jahid Suurupi poini ja tõi nad siis ümber Naissaare tagasi Tallinna lahele, kujunes ütlemata tuuliseks ja põnevaks. Keskmiseks tuulekiiruseks mõõdeti kogu selle täis tööpäeva väldanud kihutamise ajal 17 m/s, mis on sageli olnud piisav tuule tugevus, millega KJK kolmapäevakute korraldajad võistluse on ära jätnud. Kuivõrd aga seekord oli tegu AVAMEREPURJETAMISE tiitlivõistlusega, siis kehtis reegel – pole olemas liiga tugevat tuult, on vaja üksnes valida õiged purjed.

Forte alustas võistlust hästi ja Suurupi poi võtsime me kenasti liidrite hulgas. Meie veelgi paremat algust segas suuresti Eckeröline´i reisilaev, millega kokkupõrke vältimiseks pidime vahepeal mitu pauti tegema ja kõvasti kurssi muutma. 

Allatuule spinniots oli adrenaliinirohke ja põnev. Ühel ilusal hetkel  surfasime lainest alla kiirusega 16,4 sõlme, enamus ajast püsis kiirus 14 sõlme kandis. Äkki käis aga hele laks ja spinn rebenes topinurgast ja langes sügisese lehena tormituules vee poole. Õnneks saime purjejäänused kätte ja meelitasime liikipidi ka spinnifalli jahitekile. Tõmbasime üles uue spinni ja tuiskasime edasi olles vahepeal hävinud üsna mitmeid paadipikkusi  Merion-Xile, Spiritile, Olympicule ja Normetile, kes meist nüüd kõik eespool oma rodeod jätkasid. Meie selja taga tegi üsna hirmsa hiinaka Technonicol, kes samuti oma spinni tuuletaadi ahnusele andis. Erinevalt meist jäi Technonicolil aga purje topinurk koos falliga masti lehvima ja nii nad kogu ülejäänud sõidu rahulippu lehvitades seilasidki. Ei pääsenud spinnikäristamisest ka Olympic ja Reval Cafe. Sootuks hullemini läks aga Katariina II ja Merion-Xil. Mõlemad jäid ilma mastist. Merion-X oli just alustanud Aegna poi juures vallamist, et võtta kurss Pirita jõesuudme läheduses olevale finišile, kui mast pooleks raksatas ja jaht lastud varesena triivima jäi. Kuivõrd Merion-Xi meeskond ei märganud vees olevaid falle ja soote, siis mootori käivitudes kerisid need otsad ennast kenasti ümber vindi ja tegid jahi liikumise soovitud suunas võimatuks. Õnneks triivis jaht Muuga sadama suunas ja Merepääste ulatas ka oma abikäe. Oleks mast purunenud kasvõi minutikese hiljem,  võinuks Merion-Xile osaks saada Blue Siriuse saatus Aegna saare kivisel kaldal.

Fortele lõppes pikk avameresõit igati tubli 3. kohaga, meist eespool lõpetas 1. Normet, kellele vaid 6 sekundiga jäi alla Olympic.

Teise võistluspäeva rajasõitudeks sättisin mina ennast võistluste korraldajate palvel  regatti kommenteerima pealtvaatajatelaevale Monica, mis jõudis merele siis kui päeva esimene rajasõit oli juba peetud. Selles sõidus hävis Forte finišis üsna mitu kohta tänu sellele, et eksikombel seilati finiśis vale märgi poole. Protokolli läks kirja 8. koht.

Ülejäänud kahes rajasõidus lõpetas Forte 5. ja 3. kohaga.  Laevatekilt vaadates oli selgesti näha, kuidas tehti taktikaliselt mitte kõige õigemaid otsuseid ja lühirajasõitudes, kus maksab iga sekund ja paadipikkus, sellest piisab, et konkurendid ette saaksid. Päeva absoluutne domineerija oli Technonicol, kes korjas pika avameresõidu 8. koha kõrvale kolm sõiduvõitu.

 Viimase võistluspäeva kahest lühirajasõidust esimeses pigistas Forte pärast ebaõnnestunud starti välja 3. koha kaotades üksnes 3 sekundiga Olympicule ja võites omakorda vaid 4 sekundiga Normetit. Viimases 5. rajasõidus sujus kõik lõpuks ometi kenasti ja Forte noppis sõiduvõidu Soome jahi Xini Freedomi ja Olympicu ees.

BOW viimaseks võistlussõiduks, milleks oli nö rannikurada (coastal race), mis praktiliselt meenutas meie tavapäraseid klubi kolmapäevaregatti, oli kujunenud vägagi intrigeeriv tabeliseis: Technonicolil 15,2, Olympicul 15,8 ja Fortel 16,2 punkti. Kes ees, see ka võitja!

Paremat algust kui selles sõidus, on raske soovida – Forte libises kenasti esimesse vastutuulemärki liidrina ja suutis Katariina kaini jõudes teraval spinniotsal oma edu kasvatada. Raja järgmisel etapil Kuuli muna toodrini õnnestus liidrikohta hoida ja märgist heisatud teravama tuule spinniga seilasime jahtiderivi eesotsas Paljassaare poi suunas. Siis aga otsustas Vana kaardid ümber jagada – tuul keeras vastu. Olime küll kenasti purjetamise kuldreegli järgi konkurentide ja märgi vahel, aga kui Vana otsustas äkki taganttulijaid briisiga toetama asuda, oli Fortel tuulega peenike pihus või muusikakeeli piano platsis ning Olympicul ja Technonicolil crescendo purje paisutamas. Paljassaare poist Pirita poole allatuult seilates valisime küll eesolijatest erinevalt linnapoolse rajapoole ja andsime oma parima, suutes Technonicoli kenasti kinni püüda ja Olympicule läheneda, aga regati lotovõit läks jackpot´ina Olympicule. Fortele kuulus rannikusõidu 3. koht, 2. lõpetas ümberarvestatud ajas Reval Cafe.

Kokkuvõttes igati teenitud Eesti ja Soome meistrikullad Tiit Vihuli roolitud Olympicu meeskonnale, Forte mehed said kaela hõbemedalid ja Technonicoli osaks jäid pronksised autasud. 4. oli Sugar 2, mida seekord roolis Aare Kööp, põhjanaabrite parimatena järgnesid Normet ja Xini Freedom, 7. oli Reval Cafe ja 8. Spirit.

Palju õnne ka ülejäänud gruppide võitjatele: My Car, Elisa Passione ja Kadri!

Kokkuvõttes võib rõõmuga tõdeda, et  Eesti avamerepurjetamise tase on ülikõva ja ükskõik millise tasemega regatil võistlevad meie meeskonnad pukikohtade ja medalite peale. 
Suured tänud ka võistluste korraldajatele üsnagi keerulistes oludes hästi läbiviidud regati eest!

 Kalev Vapper



FORTE FORTISSIMO!

Pärast pikka pausi on aeg ja mõjuv põhjus taas blogisse sissekanne teha. Vahepeal on Forte võitnud E4 karikavõistluse, tulnud võitjaks 57. Muhu Väina regatil ja seilanud vahelduva eduga KJK kolmapäevakutel, aga kõik see oli ettevalmistus ja uvertüür millekski suuremaks. Inimesel peavad olema unistused ja ta peab nende poole püüdlema. Ja kui midagi väga tahta ja selle nimel vaeva näha, siis asjaolude soodsal kokkusattumisel juhtubki midagi head ja toredat.

EELLUGU 

2001 aastal panin aluse mittetulundusühingule Uljaste Purjetajate Ordu. Nimi sai võetud kunagi paarisaja aasta eest Pirital tegutsenud seltskonna järgi, kelle kooskäimist ja tegevust Pirita jõe suudmes võiks määratleda kui Eesti vanimat jahtklubi. Uljaste Purjetajate Ordul oli oma eskaader ja kombestik, tegutsemise eesmärk oli õppida paremini purjetama ja veeta mõnusalt oma vaba aega.

2001 ellu kutsutud mittetulundusühing asus oma suuresti samu eesmärke, mis kunagi uljastel purjetajatel olid olnud, realiseerima esialgu X-99 klassi kuuluval purjejahil X-Dream. Ajaloolistest eelkäijates eristas meid soov ennast läbi võistlemise proovile panna ja saavutada võimalikult häid tulemusi. Aastatel 2002 ja 2003 võitsimegi X-Dreamil Muhu Väina regati ja tulime Eesti meistriks. Süües aga teadupärast kasvab isu ja nii juhtuski, et 2007 aastal otsustasime panna purjed ühte kappi teise vahva seltskonnaga, kes 2005. aastal X-99 jahi ostis ja aasta hiljem suutis sellel Shiny nimelisel alusel ka maailmameistriks tulla.

FORTE ALGUS

2007 sai ostetud X-41 klassi kuuluv  avamerealus, mis oma 10-mehelise meeskonnaga pakkus uusi võimalusi ja väljakutseid. Kokku said 2 erinevat meeskonda ja rooli usaldasime Shiny maailmameistriks tüürinud Jaak Jõgile. Edu ei jäänud tulemata: võidud Eesti ja Soome meistrivõistlustelt avamerepurjetamises, esikohad Eesti karikavõistlustelt ja kolmapäevaregattidelt. Kahel korral sai käidud ka X-41 klassi MM-regatil – 2010 võitsime Norras pronksmedalid, 2012 jäime Soomes peetud võistlustel 6. Kogemusi kogunes.

PLAAN JA ETTEVALMISTUS

2014 alguses kogunes meeskond kokku, et paika panna eesootava purjetamissuve prioriteedid. Pärast tõsist arutelu jõudsime üksmeelsele otsusele, et X-41 klassi maailmameistrivõistlustele Norrasse me ei lähe ja seame peaeesmärgiks ORC maailmameistrivõistlused augusti algul Kielis.
Sellise valiku tingis suuresti 2 asjaolu: 1) märkimisväärselt suurem osavõtjate arv 2) 2015 suvel Pärnus toimuvad ORC Euroopa meistrivõistlused. Julgust ORC maailmameistrivõistlustel osalemiseks andis meile 2012 suvel samalaadsel regatil Soomes koduse kõva konkurendi Amservi poolt välja võideldud 6. koht  ja eelmisel suvel Pärnu jahtide Sugar 2 ja  Katariina II poolt ORC Euroopa meistrivõistlustelt Rootsist  koju toodud kaksikvõit.

Vaatasime kriitilise pilguga üle oma riidekapi ja leidsime, et lavaleminekuks on paari uut hilpu vaja, nii sai tellitud uus vaikse ilma genua North´ilt ja üks uus krabisev spinnaker meie koduselt purjetamisgurult ja purjemeistrilt Tiit Haagmalt.

Purjedest rääkides oli meil tegelikult mõttekoht, millise groodiga MMile minna ja otsustasime ikkagi väiksema, ehk vähendatud groodi kasuks, kuna suurega polnud meil viimasel ajal enam piisavalt võistluskogemust. Omaette küsimus on see, et kas Eestis lühiradadel väike groot ja masti topist allapoole toodud väiksem spinn ikka on parim variant. Meie taolise valiku põhjus on viimastel aastatel olnud just see, et head kodused konkurendid olid siin üpris aktiivsed katsetama ja Muhu Väinas offshore´is oli suurema võistlusväärtusega nendega väga raske võistelda. Seetõttu ostsime 3 aastat tagasi väiksemate mõõtudega groodi, et vähemasti X-41d oleksid sarnase võistlusväärtusega. Mis aga tulevikus teha, on üsnagi küsitav, sest suurte jahtide vahel ei saa lühirajal füüsiliselt aeglasem olla. Hea oleks siin Xide ühisotsuseni jõuda aga samas pisut aeglasemad jahid muutuvad ajaarvestuses siis senisest kindlasti veelgi ohtlikumaks. Otsustamise teeb keerukaks ka asjaolu, et ühe groodiga tuleb läbi ajada vähemalt 5 aastat, kuna groot maksab päris mitu eurot ja rahalised võimalused on paraku piiratud ning seda muudatuse tegemise aega ei saa seetõttu lihtsalt ja ülekäe valida.
Vaatamata meeskonna meeletule purjetamisstaaźile, mis liidetuna ületab 350 aastat, otsustasime lisaks iganädalastele võistlustele, teha ka regulaarselt meretrenni – käisime iga nädal vähemalt korra Tallinna lahel manöövreid harjutamas ja jahile parimat trimmi otsimas.

MAAILMAMEISTRIVÕISTLUSED

2.-9. augustini Kielis peetud ORC avamerepurjetamise maailmameistrivõistlused tõid kokku rekordiliselt osavõtjaid: kokku kogunes 150 jahti 19 riigist. Võistlejad jaotati jahtide võistlusväärtuse järgi 3. stardigruppi. Forte kuulus koos oma konkurentidega II ehk keskmisesse rühma, kus tiitli nimel asus stardijoonele 57 alust.  I  grupis purjetas 37 jahti ja III grupis võistles medalite pärast 66 meeskonda. Jahtide suur arv tingis selle, et II ja III grupis purjetati eelsõitudes kahes fliidis ja regati kahel viimasel päeval selgitas siis kahe laevastiku parimatest koosnev kuldlaevastik maailmameistri ja medalivõitjad ning ülejäänud jahid võtsid omavahel hõbelaevastikus mõõtu tagumiste kohtade pärast. ORC formaat lubab koos võistelda erineva konstruktsiooni ja purjestusega jahte. Valem võtab arvesse nende aluste massi, veeliini pikkuse, purjede pindala, meeskonna kaalu jne.  Arvesse võetakse ka konkreetsel päeval võistlusrajal puhuv tuule tugevus ja kursid pöördemärkidele. Raja läbipurjetamiseks kuluv aeg korrutatakse läbi jahi võistlusväärtusega ja alles siis saab selgeks, kes konkreetses sõidus võitis ja kes kaotas. Esimesena lõpetanu ei pruugi olla sõiduvõitja.
Eestist olid Kielis lisaks Fortele võistlemas II grupis Premium ja Reval Cafe, III grupis aga Sugar2, Katariina II ja Elisa Passione.  Oodata oli vaikseid ja mõõdukaid tuuli.

MEESKOND
´
Forte meeskonna koosseis sai lõplikult selgeks alles vahetult enne võistluste algust. Nimelt ei saanud töistel põhjustel purjetamisluba meie meeskonna üks põhiliige Indrek Lepp, samuti jäi töö tõttu koju Tauno Tõnus ja isiklikel põhjustel Priit Rebane ning Margus Malv.

Õnneliku juhuse tahtel oli Kieli tulemas kogenud purjetaja Alar Volmer, kes sai enda hoida Indrek Lepast vabaks jäänud grootsoodi. Üks mees oli aga siiski veel puudu ja selle lootsime leida Kiel Schilksee olümpiakeskuse sadamakailt. Suhtlemisaldis Volmer leidiski Kieli Ülikooli Purjetamiskooli valvelauast lahke Barbara nimelise naisterahva, kes oli meeleldi nõus võtma ühendust oma geograafiaprofessorist mehega, kes samas purjetamiskoolis vabal ajal õppejõu ülesandeid täitis. Olaf oli valmis oma puhkuse ajast meiega liituma ja nii saigi Herr Syllast üleöö Forte meeskonna liige.
Forte asus MMi stardijoonele roolimehest vööri poole lugedes järgmises koosseisus:  Jaak Jõgi, Alar Volmer, Tammo Otsasoo, Kalev Kaal, Ando Raud, Kalev Vapper, Olaf Sylla, Martin Kaal, Indrek Rajangu ja Marko Nüüd.

VÕISTLUSTE KÄIK

Võistlus koosnes 7. rajasõidust ja 2. avamereetapist. Kehvem sõit läks mahaarvamisele, aga samas oli teada, et üks kahest avamerevõistlusest läheb kindlasti kirja. Omavahelistes võistlusele eelnevates vestlustes olime prognoosidega äärmiselt vaoshoitud ja ega me õigupoolest osanud ka midagi kindlat selles suures seltskonnas oodata. Eesmärk oli purjetada oma parimat käiku ja mitte võtta üleliigseid riske, teha võimalust  mööda maksimaalselt ühtlane seeria ja mitte minna iga hinna eest sõiduvõitu püüdma.

Tagantjärele vaadates tundub nii, et strateegia sai igati asjakohane ja õige. Stardid olid meil kenad, samas ei läinud me kordagi viimast sentimeetrit võtma ja valestardiga riskeerima. Tundus, et treeningutel otsitud trimm tagas meile konkurentidega võrreldes hea käigu ja kõrguse, sest absoluutselt kõikides startides õnnestus meil suhteliselt lühikese aja jooksul konkurentide kattevarjust välja seilata ja  võidelda end  vabale positsioonile järgmisteks valikuteks. Püüdsime vältida ka võimalikke protestideni viivaid olukordi, mis meil enamasti ka õnnestus, v.a. 4. võistlussõidus, kus meil tekkis vaieldav konfliktsituatsioon ühe HongKongi jahiga. Selle Rockall IV nimelise  aluse  pukspriit oli sedavõrd pikk, et kui me ülemist märki võttes olime veel vabalt ees, siis teise ülemise pöördetähiseni jõudes ja vallata soovides, oli taganttuleva Rockalli pukspriit võimalik juba, et meie ahtriga seotud olekus ja seda kinnitas ka nende poolt koheselt heisatud protestilipp.

Meil oli 2 võimalust: kas minna protestilaua taha tõestama, et seotust veel polnud või siis teha 360 kraadine täisring. Otsustasime regati kogutulemuse nimel mitte riskida, lasime spinnakeri tekile, tegime nii kiiresti kui saime täispöörde ja heiskasime uuesti spinnakeri. Lõpetasime selle sõidu 4. kohaga, aga kuivõrd meiega sama aja olid saanud veel 2 jahti, saime tabelisse 5. koha punktid. Ilma lisaringita oleksime selles sõidus olnud 2. Hiljem selgus, et  5. koht oligi meie nõrgim tulemus maailmameistrivõistlustel. Edenesime päev-päevalt: avapäevalt tuli meile 3. koht, teisel võistluspäeval peetud 62 meremiili pikkuselt rajasõidult, kus päikesepaiste vaheldus vihmahooga ja tuulevaikuses passimise lõpetas 10 m/s puhuv äikesepagi, tõime kaldale samuti  3. koha. Järgnevates rajasõitudes tulid 2., 4. ja 5. koht, teises avameresõidus, mis pikkuselt oli üksnes veidi esimesest lühem, võitlesime end juhtgruppi ja tänu õigel hetkel märgatud ees ootavale tuule pööramisele õnnestus meil lõpuks kenasti 3. finišis olla.

Siinkohal tuleb mängu ka Rasmus. Nimelt on avamerepurjetajatel kombeks merele minnes valada sorts rummi „vanale“ ehk Neptunile. Meie sakslasest meeskonnaliige Olaf aga küsis meilt, kas me siis Rasmusele ei valagi? Kuuldes, et Rasmus on saksa tuulejumal, otsustasime  koheselt ka teda lonksu rummiga hellitada ja õigesti tegime, sest kui meil ikka hädasti tuult vaja oli, siis me selle ka saime. Naljaga pooleks tõdesime üksnes, et vist sai ülemäära valatud, kuivõrd tuult jätkus kenasti ka meie konkurentidele pärast seda kui Forte üle finiśiliini oli purjetanud aga teisest küljest võttes, ega me kadedad olnud  J

Olles B grupi jahtidest liidritena jõudnud kuldlaevastikku, oli tore tõdeda, et 2. kohal oli meie grupis Reval Cafe  ja ega Premiumgi ilma medalilootuseta regati lõppfaasi alustanud.  Võistluste eelviimasele päeval purjetatud 2 rajasõitu tõid Fortele 4. koha ja sõiduvõidu, ning kindlustasid kokkuvõttes meile maailmameistritiitlid vajaduseta viimasel päeval peetavaks rajasõiduks merele minna.

Sõiduvõit oli meie jaoks selle regati vaieldamatu tippsooritus: hea start, laitmatu taktika rajapoolte valikul, tehniliselt täpsed manöövrid ja kogu meeskonna maksimaalne pühendumine. Ei ole meist vist keegi kunagi varem sedavõrd enesetapjalikult kallutanud, kui me seda selles sõidus tegime. Aga asi oli ka seda väärt, maailmameistriks ei tulda ju poole vinnaga pingutades.

Õigupoolest polnud meile meie võit selge enne kui võistluste kohtunikud kaldal teadetetahvlile ümberarvutatud aegadega sõiduprotokolli kinnitasid. Forte seeria maailmameistrivõistlustel tuli ühtlaselt hea: 3,3,2,4,5,3,4,1 ja viimaseks sõiduks meil merele mina polnud enam vaja, edu teisele kohal oleva Reval Cafe ja järgnevate meeskondade ees oli piisav.
Viimase päeva tugevas tuules toimunud sõidus ei suutnud Reval Cafe siiski oma kohta kaitsta ja tihedas konkurentsis kujunes lõplik paremusrida alljärgnevaks:

1.       Forte                    Eesti                     26,0 punkti

2.       Checkmate        Holland                  44,0 punkti

3.       Three Sisters     Tśehhi                    44,0 punkti

4.       Leu                        Saksamaa           46,5 punkti

5.       Reval Cafe          Eesti                      49,5 punkti

6.       Rockall IV            Hongkong            51,0 punkti

…………………….

12. Premium             Eesti                      66 punkti

http://stage.orcworlds.com/wp-content/uploads/2014/08/OA_ClassB.html

Tore oli tõdeda, et suutsime olla tihedas konkurentsis parimad ja rõõm oli seda suurem, et kõik 6 Eesti avamerejahti lõpetasid MM-regati esitosinas. III võistlusgrupis oli 4. Katariina II ja 5. Sugar 2 ning Elisa Passione lõpetas samas grupis regati 12. kohaga. Märkimist väärib seejuures, et parim Soome avamerejaht Audi Quatro lõpetas II grupis 14. kohaga.

 Forte võidu üks alustalasid MMil on vaieldamatult väga tugev avamerepurjetamise tase koduvõistlustel. Meie kodused konkurendid Premium, Spirit, Olympic, Reval Cafe, Katarina II, Sugar 2 ning MerionX on võimelised MMil või Emil ükskõik mis värvi medalile purjetama.
Kiitma peab regati ladusat korraldust, kõik sujus nii maal kui merel. Meeldejääv oli regati lõputseremoonia, kus pjedestaalil olemise pidulikkust tõstis võitjate auks mängitud hümn ja kaasvõistlejate maruline aplaus.

Kohtunike tööst rääkides  hakkas eriti silma see, kuidas nad informeerisid võistlejaid nii kaldal kui merel ette sellest, mis otsused ja mis kell nad plaanivad teha. Ka selgitasid nad hiljem väga rahulikult oma otsuste tagamaid võistlejatele, kes alati ei saanud otsustest aru või kellele need ei pruukinud alati meeldida. Selline aktiivne infoedastus võiks ka meile eeskujuks olla, eriti siis kui on tavapärasest enam võistlejaid. 

Ka stardiliinid olid alati väga korrektselt paigas või korrigeeriti neid koheselt kui tuul pöördus, ning anti piisav aeg jahtidel stardiseadmed ümber häälestada, mis tegi tegelikult sellise suure laevastiku  stardi palju rahulikumaks.  Tunda oli, et kohtunikud pingutasid selle nimel, et võistlus oleks maksimaalselt õiglane ja võistlejad tunneksid ennast hästi ja informeerituna.

Pisut meie kodustatud sakslasest.  Algul meiega liitudes oli meie sakslasest meeskonnaliige Olaf arvamusel, et uus kogemus avamerejahil kulub marjaks ära, regati avapäeva õhtuks oli ta üllatunud,  et me liidrikohta hoiame ja kui me siis lõpuks maailmameistritena pjedestaalile tõusime, oli Olaf üliõnnelik.

Tema naine Barbara küpsetas meile maitsva tordi, millele nende poeg paberist laevukesed kaunistuseks peale voltis, kusjuures ühte neist ehtis ka Eesti sini-must-valge lipp.

ÜLLATAV VASTUVÕTT

Purjetajad ei ole harjunud eriliste ovatsioonide ja tseremooniatega, seda üllatavam oli Forte meeskonnaliikmetele korraldatud pidulik vastuvõtt Tallinna lennujaamas ja eriti Forte Piritale  saabumiseks korraldatud vastuvõtt oma klubi jahtide paraadiga, mida kaunistas Tallinna Sadama „tantsiv“ ja veejugasid sülgav puksiir, jahtide kohal  tiirutav helikopter lipuga, millel kiri „Forte 2014 maailmameister“, punane vaip sadamakail, orkester, tammepärjad ja vahuvein. Vahva oli näha, et lisaks klubikaaslastele ja lähedastele olid ka ERRi ja Kanal2 uudised kohale tulnud.  Minul igatahes kurgus pitsitas ja hinges oli laulupidu. Müts maha kõigi õnnitlejate ees,  aga Forte meeskonna eriline tänu kuulub meie uuele klubiülemale Indrek Ilvesele ja meie purjetamiselust kirjutavale heale haldjale Piret Salmistule, kes mõlemad teevad oma tööd kellaajast ja kiibitsejatest hoolimata südame ja hingega. Suured tänud ja pikad paid!

LAST, BUT NOT LEAST!

Forte meeskonna kullavõidu üheks põhjuseks, miks me suutsime oma võimalused parimal moel ära kasutada ja vältida suuri vigu, oli arvatavasti ka see, et me suutsime säilitada oma aastatega peensusteni kokku harjutatud omavahelise koostöö, mis tagas meile hea manöövrite kiiruse ja täpsuse väga kriitilistes olukordades. Seda hoolimata sellest, et meil tuli nö käigult integreerida meeskonda väga tugev ja suurte kogemustega isiksus Alar Volmer, kelle oskusi suutsime maksimaalselt rakendada ilma temaga varasemalt kokku harjutamata.

Meeskonnasisene tänu kogu jahi, meeskonna ja varustuse võistlusteks ettevalmistamise eest kuulub Tammo Otsasoole, kes oma nõudlikkuse ja professionaalsusega  tagas selle, et võistluse eel  ja ajal ei üllatanud meid mingid segavad pisiasjad ja ootamatused.

Jaagule, Tammole ja Andole oli see teiseks MM-tiitliks, ülejäänud nautisid maailmameistri aupaistet esmakordselt.

Minule oli maailmameistriks tulek vaieldamatult 51 aastat väldanud purjetamiskarjääri tipphetk ja lapsepõlveunistuse täitumine.

Kalev Vapper