Esmaspäev, 19. oktoober 2015

Hooaja lõpuvõistlus

Imeilus sügispäev hooaja lõpetamiseks. Stardihetkeks puhus veel 2-3 m/s tuulekest, mis võimaldas korraldajatel välja panna distantsi ja võistlejatel loota, et õnnestub oma purjetamissuvi lõpetada mõnusa adrenaliinilaksuga.
Paraku oli vanal aga teine plaan ja nii hääbus tuul parasjagu siis kui esimesed jahid olid ülemise pööredtähiseni jõudnud. Esialgu seisid kõik veel kenasti võidu ja lootsid, et äkki hakkab kusagilt tuuletriipu lubama, aga ju oli vanal selleks suveks tuultekott juba tühjaks pigistatud, plaan lõunamaale minekuks peetud ja pilet ostetud.

Nautisime, mis me nautisime seda mõnusat lebotamist sügispäikese all, kusjuures Forte oli just jõudnud pöördetähisest mööda triivida, kui tuli otsus sõidu katkestamise kohta. Mis muud, kui panime mootorile hääled sisse ja võtsime kursi kodu poole.
Kai ääres tegime ära kõik vajalikud ettevalmistused jahi kaldale tõstmiseks, nautisime üheskoos nii kokpitis kui klubi lipuväljakul ja restoranis head seltskonda ja leidsime üheskoos, et hooaeg 2015 läks Forte meeskonnale kenasti korda. Igas pulmas me pruudiks ei kippunud, aga endale olulisema, ehk siis EM tiitli, võtsime ära. Tore oli ka hooaja lõpus Itaalias toimunud Barcolana regatil madistada üheskoos 1800 jahiga. Kusjuures kogu see suur seltskond kemples seal, vaatamata oma suurusele, ühise  laevastikuna võistlusväärtust arvestamata.
Tänud kõikidele konkurentidele, võistluste korraldajatele ja kaldal kiibitsejatele! Oli mõnus purjetamissuvi, mida talvel kamina ees tore meenutada ja ega see järgmine purjetamishooaeg ju mägede taga ole, seega - merel näeme!
 

Laupäev, 17. oktoober 2015

XXII KJK kolmapäevaregatt 14.10. 2015

Üks on kindel - aega tagurpidi pöörata ei saa, purjetamishooaja lõpp ligineb vältimatult nagu kiirabi. Viimaseks jõuprooviks oli Forte meeskond end lauda jätnud kaartidega, mis võimaldasid seeriavõistluse kokkuvõttes maksimaalselt teist kohta püüda. Hiiumaa noorpurjetajatest kasiinopoisid  jahilt Olympic olid libisenud piisavalt pikalt eest ja nende püüdmine polnud enam võimalik. Palju õnne Olympicu vahvale meeskonnale! Selleks, et me seeriavõistluse kokkuvõttes 2. tuleks ei tohtinud me Reval Cafele kaotada üle ühe koha.
Sügisene ilus ilm pakkus mõõdukat läänetuult ja rajaks oli klassikaline Katariina kai - Kuuli muna - Pirita jõgi. Startisime täiel käigul ja juba paar minutity pärast starti olime sõitu juhtimas. Arvestades eelmise kolmapäeva kogemusega, hoidsime seekord paremat halssi praktiliselt lõpuni välja ja suutsime Katariina kai juurde jõudes Olympicu ees juba minutiga juhtima asuda.
Spinniotsal oli suurim oht, et jääme jalgu reisilaevale, seda õnneks ei juhtunud ja Kuuli muna toodri juurde jõudes olime oma esikohta kenasti hoidnud. Pirita poole viis terav spinnikurss. Hoidsime spinni niikaua kui vähegi võimalik ja lõpu läksime genuaga, Olympic püüdis kivist vett välja pigistades spinniga lõpuni tulla, aga vajus järjest tahapoole.
Finiśis edestasime Olympicut pea 2 minutit, millest peale ümberarvestust jäi järele ca minut. Nüüd jäi oodata, mida teevad kohvikupoisid. Reval Cafe tuligi õhtuhämarusesähvardavalt kiiresti, aga kaotusaeg Fortele küündis 4 minuti ligi ja see tagas meile nende ees 19 sekundilise sõiduvõidu.

KJK seeriavõistlusel 2015 seega Fortele pjedestaali 2. koht Olympicu järel ja Reval Cafe ees.

Neljapäev, 15. oktoober 2015

Team Forte Barcolana regatil

Elu on nagu karp śokolaadi ütles üks tuntud filmikangelane filmist Forrest Gump. Ei teadnud ka meie kevadel karbi kaant avades, et sellesuvises assortiis on lisaks EM-regatile ja Muhu Väinale meile peidus kla üks vahva välisvõistlus Vahemerel. Tegelikult hakkas asi arenema siis kui maailma suurima osavõtvate jahtide arvuga Barcolana regati peakorraldaja suve hakul Tallinnas käis ja Forte meeskonna sellest paar tuhat jahti rajale lähetavast regatist osas kutsus võtma. Vahest oleks see kutse meie poolt tähelepanuta jäänud, kui Tallinnas elav sloveenist reisibüroo Emeraude omanik Leo Horvic poleks initsiatiivi haaranud ja meid tagant utsitanud. Nii juhtuski, et juba juuli algul broneerisid 9 Forte meeskonnaliiget (Jaak Jõgi, Indrek Lepp, Kalev Kaal, Tauno Tõnus, Ando Raud, Indrek Rajangu, Veiko Sepp, Martin Kaal ja Kalev Vapper) lennupiletid ja 8. oktoobri varahommikul koguneti Tallinna Lennujaama, et lennata Triestesse.
Ainus ärevaks tegev asjaolu oli jaht, millega regatil osaleda. Meie sooviks oli leida muidugi X41, aga paraku polnud sellist jahti saadaval. Lõpuks leidsime oma jahitüübist pisut vanema IMX40 jahi, mille hinna üle sai kaubeldud, aga kuivõrd kaldale jääda ka ei tahtnud, rentisime jahi võistluspäevaks raha eest, millega muidu saaks sama tüüpi jahi rentida nädalaks.
Trieste võttis meid vastu päris mõnusa ilmaga, samas lubas prognoos lähenevat tormi, mis iseloomulik sellele kandile ja mil nimeks BORA. BORAt on muide kahte tüüpi: üks on hele ja teine tume, ehk kurjem variant. Meid tabas see kurjem. Võistluseelsel päeval kui BORA tuli, oli tuule kiirus kuni 35 m/s, lisaks sadas vihma ja Treviso sadamakaile püstitatud regatiküla telgid värisesid nagu kavatseksid kohe lendu tõusta ja lõunasse lennata. Kai ääres seisvad sajad iludused, mille seas oli nii America´s Cup´i jahte kui Volvo Ocean Race´ist osa võtnud jahte, rabelesid rajutuules nagu poliitikud valimiste eel alistudes tuulerahva võimule. Korraldajad lükkasid Bora pärast järgmisel päeval regati stardi 10.30lt 12.30le.
Enne, kui läks purjetamiseks, õnnestus Forte teamil ära käia kuulsas Illy kohvivabrikus ja Sloveenia parimas veinimaias Movia.
Mõlemad käigud olid elamusrohked ja mõnusad. Illy kohvi on üks hää jook ja Movia veinimaja veinid, mille loojaks on karismaatiline  ALEŠ KRISTANČIČ, olid ikka viimase peal märjukesed. Igal juhul võistluspäeva hommikuks olime tippvormis.
Jahi saime kätte võistluspäeva hommikul Montefusco linnakese jahtklubis. Leo oli meile mingi ime läbi leidnud ka Eesti lipu, mille jahi ahtrisse kinnitasime. Pardanumbriks anti meile 1627 ja stardini jäi 2,5 tundi. Meiege liitus jahi põhimeeskonna liige Renaldo, kelle osaks jäi seekord küll rohkem abistav roll. Tõmbasime üles ka uhiuue groodi, mis just selle päeva hommikul purjemeistri käest kohale toodi ja suundusime stardiala poole.
Stardiliin oli pikk 1,8 miili ja jahte tiirutas liini ja kalda vahel ca 1800. Renaldo arvas, et peame mõlemas poordis 2 vendrit valmis hoidma, mida ka tegime, aga õnneks ei läinud neid vaja. Tuul oli pagiline ja muutlik. Stardiliini otsad olid tähistatud punaste kolmnurksete poidega ja vahepealne liin mzrkeeritud kollaste poidega. Kuivõrd liin oli pikk nagu eestlaste orjaaeg, pidasime üht punast poid alumiseks liini tähiseks, hiljem saima aru, et see oli pöördemärk nr 4.
Start oli tõeline möll, kõik panid allatuult punuma ja pidi hoolega vaatama, et kusagilt sadade purjede varjust veidigi tuult ampsata. Lõpuks murdsime välja ja saime hakata oma sõitu sõitma. Märgile lähenedes selgus, et vana tõde selle kohta, et lühim tee kahe punkti vahel on sirge, peab paika.  Stardiliini alumisest otsast startinud väikesed jahid olid meist varem pöördetähiseni jõudnud. Loomulikult olid eest ära seilanud ka maksijahid. Märki tulles õnnestus meil õigete halssidega suurest grupist jahtidest ette saada ja järgnenud loovimisotsal asusime eesolijaid püüdma. Ühel kenal hetkel tuli aga vasaku halsiga jaht nimega Tjango ja meie jahi ahtrist läbi vallates jäi ta meie purjede tuulevarju,  ning kuna nende kogu meeskond rippus kallutada, läksid nad pealtuule poole sedavõrd kreeni, et Tjango mast lõikas meie groodi nagu habemenoaga lõhki. Kui pärast Renaldolt küsisime, kuidas ta meie meeskonda hindab, saime vastuseks:"Very good team, but very expencive!". Lisaks purunenud groodile tugines ta teadmisele, et Vahemerre jäi meist ulpima üks vender ja kohalikud krabid saavad uudistada üht pelivänta ja kaht purjeliistu.
Kaotasime pärast kiirust ja loomulikult ka kohti. Vaatamata katkisele purjele suutsime hästi tuulesooni tabada ja finiśiliiniks olime paraja portsu konkurente kiiluvette jätnud. Õnneks läks ka meie võistlustejärgne protest meie jaoks positiivselt, rahvusvahelise źürii otsusega Tjango diskvalifitseeriti ja meile mõisteti 20 kohta parandust finiśijärjestuses. Lõpuprotokollis saime seega 1800 jahi hulgas igati seksika koha 69. Nii nagu vanas kauboifilmis kõrtsiseinal olevalt sildilt võis lugeda, nii võib vist ka meie sõidu kokkuleppeks nentida, et "Ärge klaverimängijat tulistage, ta teeb niigi kõik, mida suudab". Loomulikult võib esitada lugematul hulgal hüpoteese stiilis - aga kui ... jne., kuid tuleb tõdeda, et esmakordse osalemise kohta sellises möllus, jäime rahule. Seni oli Take Five saanud regatil läbi aastate parimaks kohaks 88.
Meie purjetamisega oli väga rahul ka manager Leo ja kõik meiega koos Barcolanal olnud vahvad kaasmaalased.
 Forte meeskonnast kirjutasid kohalikud lehed, pidulikul vastuvõtul kohalikus ooperimajas surusid meil kätt ISAFi president Carlo Croce, kohalik linnapea, maavanem ja paljud muud karvased ja sulelised.
Regatijärgsel päeval külastasime päikesepaistelist Veneetsiat ja veidi pärast südaööd maabusime taas koduses Tallinnas.
Suur-suur tänu Leole ja tema tublile kaasale Helenale, samuti kõikidele teistele, kes meile kaasa elasid ja pöialt hoidsid.
Muide, kohe Tallinna saabudes broneeris Leo Forte meeskonnale järgmiseks Barcolanaks X41. Merel näeme!
 
 
 
 

Neljapäev, 8. oktoober 2015

XXI KJK kolmapäevaregatt, 07.10.2015

Selle hooaja eelviimane kolmapäevak toimus sügiseselt karges 4-5 m/s põhjakaaretuules, kuid vaatamata vähestele soojakraadidele säras päike ja merel oli igati mõnus. Kohtunikud olid pannud distantsiks 8-6-Fo, mis tekitas vähemalt Forte pardal kerget hämmastust, kuna tähendas see loovimist esimesse lisamärki, aga seejärel oli ette näha ühe halsi "trammisõitu" Kuuli muna keratoodrini ning sealt edasi samuti üpriski sirget tulekut kuni finišijooneni.



Oli selge, et sellise distantsi puhul tuleb teha suhteliselt hea start ja see meil enam-vähem ka õnnestus, sest pärast esimest pauti olime juba fliidi eesotsas. Järgmised paar pauti läksid küll tuule pööramisi arvestades aia taha, aga kannatasime ära ja õnneks polnud teistelgi midagi eriti kiita.







Järgmisel sirgel lõigul Kuuli muna juurde õnnestus meil tasapisi konkurentidest aina kaugemale libiseda.





Märgis spinn üles, siis üks halss ja oligi paras aeg kurss muulide vahele võtta. Jälitajad jäid aga üha kaugemale.









Kuna muulide vahelt jõe poole keeramisel tuli kurss teravamalt tuulde võtta, panime seal korraks veel genu, mille siis paari minuti pärast taas spinnakeri vastu vahetasime. Distantsi läbimise ajaks kujunes meil 42 minutit ja 27 sekundit. Minut ja 41 sekundit hiljem finišeeris Premium ja veel 53 sekundit hiljem Olympic. Kui kohtunikud olid arvelaua ja lükati käest ära pannud, jäi järjestus täpselt samaks, ainult meie eduks Premiumi ees nüüd täpselt minut ja Premiumil Olympicu ees 47 sekundit.



8.-12. oktoobril on Forte meeskond Itaalias, et osaleda korraldajate kutsel Trieste linnas 11. oktoobril toimuval Barcolana regatil. Tegemist on iga aasta oktoobrikuu teisel pühapäeval peetava maailma ühe suurima osavõtjate arvuga regatiga, kus osalevaid jahte oli mullu rohkem kui 2000.

Merel näeme!