Reede, 30. juuli 2010

X-Yachts Scandinavian Cup

Forte võistlustulemusi saab jälgida Sailing Båstad purjetamisklubi kodulehelt. Kokkuvõttes 3. koht!

Esmaspäev, 19. juuli 2010

Muhu Väina regatt 2010

Järjekorras 53. Muhu Väina regatt toimus ilmaga, millist ei mäleta isegi mitu aastakümmet regatil osalenud purjetajad. Terve nädala vältel valitsesid lausa Vahemerele omased päikeselised ja palavad olud, nii et kogu võistlus õnnestus läbida lühikestes pükstes ning õhukesed pikad püksid või pikkade varrukatega särk võeti vahel harva kotist välja pigem kaitseks päikese kui jaheduse eest. Korraks tuli siiski ka vihma, kuid see sadas ööl vastu kolmapäeva ja kella seitsmeks hommikul selgines taevas uuesti. Soe ilm tõi endaga paraku kaasa ka valdavalt üpris vaiksed tuuleolud, ehkki paar etappi sai peetud siiski üsna priskes purjetuules.

Team Fortele lõppes seekordne võistupurjetamine teist aastat järjest regati üldvõidu ja ORC I grupi Eesti meistri tiitli saavutamisega, millele sel aastal lisandus veel ka Eesti meistri tiitel klassis X-41. Loomulikult oleme saavutatuga väga rahul ja see annab palju positiivset energiat, et selle aasta teistel tähtsatel võistlustel endast parim anda. Nüüd aga väike tagasivaade toimunud regatile.

1. etapp, Pärnu ring

Sadamast väljudes oli teada, et distantsi poolest saab tegemist olema ühekordse "vorstiga", kus purjetatakse vastutuult pandud märgini ja sealt tagasi finišisse, kuid üldiseks imestuseks panid kohtunikud pöördemärgi ainult 4 miili kaugusele. Kõigest 8-miiline distants on Muhu Väinas ikka pigem erand kui reegel, ehkki prognoositud tuule vaikimist arvestades võis kohtunike ettevaatlikusest isegi aru saada. Stardi hetkel puhus igatahes ca 4 m/s tuul ja tegime igati korraliku lähte, asudes kohe võistlust juhtima. Märgi poole krüssates õnnestus meil ära tabada ka ennustuses prognoositud tuule pööramised, nii et märgi võtsimegi esimesena Amservi ja lätlaste X-41 Ananda (eelmisel hooajal kandis nimesid Bering ja Lexus) ees, kelle järel tulid praktiliselt kõrvuti Premium ja Technonicol. Spinnaker läks üles hästi ja nii asusime peamisi konkurente kontrollides finiši poole teele.




Päike lõõskas halastamatult ja tuul vaibuski päris tasaseks, nii et teekonnast finiši poole kujunes korralik katsumuste rada, kus kannatlikult tuli hiilida nappe tuulesooni ja samal ajal meeletut palavust taluda. Kaasavõetud pudelivesi kulus igati marjaks ära - seda nii joomiseks kui lihtsalt niisama pähe kallamiseks. Mõnisada meetrit enne finišit pidime hulk aega purjetama lausa finišijoonega paralleelselt, et mingisugustki kiirust säilitada ja see tasus ennast ka lõpuks ära: lõpujoonele jõudsime ajaga 2:45:02 enne Amservi ja Technonicoli, kellele järgnesid Ananda, Katariina II ja Premium. Ülejäänud viis jahti meie grupist enam tulemust kirja ei saanudki, kuna ei jõudnud kontrollaega. Kõigi ülejäänud gruppide võistlus aga katkestati, kuna tuult lihtsalt polnud.




Paarsada meetrit pärast finišit tehtud suplus Pärnu lahes oli lausa imeliselt mõnus.



2. etapp, Pärnu - Roomassaare

Saime taas päris korraliku stardi, mis lubas võistlejaterivi eesotsas Roomassaare poole purjetama asuda. Tee peal tuli jätta paremale Sorgu idapoi, Kihnu madala lõunatooder ja Roomassaare esimene teljepoi.



Kui stardihetkel oli tuult veel umbes 4 m/s, siis peatselt see vaikis ja nii seisime ca poolteist tundi pärast starti üksteise võidu Kihnu suunas. Arvestades käesolevale etapile pandud kontrollaega kell 4:00 hommikul, tundus selleks ajaks finišisse jõudmine suhteliselt väljakutsuv ülesanne.



Sorgu idapoini jõudsime umbes 13:30 paiku, mis teeb alates stardist 4 tundi ja 25 minutit. Võrdluseks: möödunud nädalal toimunud Watergate regati ajal läbisime sama vahemaa vähem kui kahe tunniga. Vahetult enne märki jõudis meile järele Charisma, kes startis 20 minutit hiljem, kuid osales seekordsel Muhu Väinal hoopis viiendas (suuremas LYS) grupis. Nii hakkasime koos nendega Kihnu suunas hoidma, lootuses saare kalda poolt natuke paremat tuult leida. Lõpuks tulid meile järele ka kõik peamised konkurendid, kes olid esialgu üritanud mere poolt paremat käiku saavutada. Kihnu juurest jääb kindlasti meelde ka kohtumine kohaliku faunaga - kõikvõimalikke putukaid lendas ümber jahi karjade kaupa ja kolmel mehel õnnestus ka herilaste käest sutsakas ära saada: ühel kaks korda sama putuka käest ja mõlemal ülejäänul kaks korda erinevate isendite nõelast.

Pärast Kihnu madala lõunatoodrit jätkus võistlus Saaremaa suunas, kõik peamised konkurendid meeldivas kauguses. Ka tuult oli tasapisi juurde tulnud, nii et liikusime juba 5 sõlmest kiiremini.



Edasi valisime konkurentide kontrollimise taktika: ehkki tuule suund oleks lubanud juba vasakule järgmise märgi poole minna, läksime järgi Amservile ja Technonicolile, kes generaalkursist kõvasti paremale hoidsid. Selliste pikkade sõitude puhul ei või iial teada, kes ja kuskohast parema tuule leiab, nii et pidasime vajalikuks olukorral silma peal hoida. Seda enam, et kõik teised jahid (välja arvatud meiega mitte konkureeriv Charisma) olid juba jäänud päris kaugele silmapiirile. Ühel hetkel halssisime siiski Roomassaare poole, kuna vasak halss oli juba oluliselt parem. Ei läinudki kaua aega, kui sedasama tegid ka Amserv ja Technonicol.

Roomassaare teljepoi võtsime 10 minutit enne keskööd ja vahe kahe eelnimetatud konkurendiga oli seal juba päris pikk. Viimased 7 miili kuni Roomassaareni läksid kiiresti ja kell 1:01 olimegi finišis, läbides 75,9 miili ajaga 15:56:37, mis teeb keskmiseks kiiruseks umbes 4,75 sõlme. Saime jahi päris kiiresti klaariks ja kai äärde kinni ning istusime pärast saunaskäiku veel kokpitis, kui nägime, kuidas sadamasse jõudis Katariina II. See tundus kuidagi kahtlaselt vara ja nii oligi: ehkki üle tunni aja meist hiljem finišis, edastasid nad meid ümberarvestuse tulemusel 41 sekundiga. Kolmas oli Amserv ja neljas Technonicol. Juba Pärnus olime kuulnud ühest Katariina II peal antud lubadusest, aga eks näis, kuidas sellega jääb ... ;-) Tõsi, Fortega pole sellel küll mitte vähimatki pistmist.




3. etapp, Roomassaare ring

Tuult oli seekord päris parasjagu, nii umbes 4-5 m/s ja see kestis terve võistluse vältel. Distants oli aga pandud Pärnus läbitud rajast veelgi lühem: kõigest 2,2 miili vastutuult ja siis loomulikult täpselt samapalju finišisse tagasi. Tõeline lühirajasõit, mis oma pikkuselt võrreldav tavalise kolmapäevase seeriavõistlusega. Tegime suhteliselt konservatiivse stardi, asudes rajale stardiliini keskelt, pooled meie grupi jahid meist ülal ja ülejäänud allpool.



Tuuleprognoosi arvestades otsustasime valida parema poole ja seda plaani asusimegi realiseerima. Kui üritasime sealt uuesti vasakule minna, pani Technonicol meile paar päris korralikku "silmakat", kuid kõige rohkem hävisime siiski tuule tõttu, kuna algusest peale vasakule Abruka alla hoidunud Premium oli märgis pika puuga teiste eest ära ja kõik teised meist vasakul olnud jahid samuti. Vasakul halsil tulnud Technonicol pautis veel enne märki julmalt ette paremaga liikunud Anandale, nii et viimane pidi korraks kõvasti üles luhvama, kuid mingit protesti sealt ei tekkinud, mida oli ka arvata. Märgis olime vast viiendad või kuuendad, kõvasti esimestele kaotades. Vedasime spinni üles ja asusime konkurente jälitama.



Finišijooneks olime tõusnud Premiumi ja Technonicoli järel füüsiliselt kolmandaks, Ladybird vahetult meie kannul ja kõik ülejäänud konkurendid riburadapidi samuti. Kahju on Premiumist, kes valel ajal tehtud halsiga oma kindla esikoha Technonicolile maha mängis - selle asemel, et oma positsiooni kindlustada, läksid nad enne finišit püüdma tuult, mida aga ei saanudki. Esialgu välja pandud tulemused tundusid kuidagi kahtlased ja nii avastasimegi, et kohtunikud olid päris mitmel grupil arvestanud distantsiks ainult pool võistlusmaast, ehk siis 2,2 miili. Kui kõik õigeks sai, olime neljandad kahe X-41 ja Ladybird selja taga.



4. etapp, Roomassaare - Virtsu

Tuult oli 5-6 m/s ja saime jälle päris korraliku stardi, mis võimaldas ennast esimesse vastutuult pandud lisamärki esimeseks välja pressida. Seda positsiooni ei andnud me käest ka järgmisel lõigul paar päeva tagasi võetud Roomassaare teljepoi juurde.



Edasi tuli võistlusjuhendi kohaselt purjetada koordinaadile N 58.24' ja E 23.22' ehk kusagile Kübassaare juurde pandud lisamärgini. Technonicol ja Premium suundusid rohkem vasakule Saaremaa poole ja Amserv koos veel mõne jahiga kõvasti paremale, samal ajal kui meie hoidusime oma sõitu tehes enam-vähem keskele, prognoosikohast tuule paremale pööramist oodates, mis lubanuks otse märgile välja jõuda. Ennustatud muutus saigi teoks ja nii heiskasime spinnakeri ning seilasime täpselt õiges suunas, kuni märk oleks pidanud juba ammu näha olema. Paraku seda aga polnud. Tammo läks just alla kajutisse, et vaadata, kas ehk kohtunikud on selle märgi kohta mingi täpsustava sõnumi saatnud, kui neilt tuli kõne, mis ütles, et seda märki polegi ja sõitku me lihtsalt üle koordinaatide. Kusjuures juhendis olid koordinaadid antud ainult minuti täpsusega ja polnud teada, kas sekunditeks tuleb lugeda nullid või kõlbavad mistahes sekundid kirjasolevate minutite piires. Meie käsitlesime puuduvaid sekundeid igatahes nullidena ja läbisime selle järgi ka ettenähtud koha. Segadus märgi puudumise tõttu oli aga nii merel kui hilisemates protestides päris suur, nii et teema ei ole vist veel tänaseni päris lõplikult suletud.

Puuduvast märgist hakkasime aga jõudsasti Virtsu poole liikuma, Premium ja Technonicol meie selja taga duelli pidamas. Ühel hetkel tuli meile vastu ka lootsikaater, mis läks seda puuduvat märki alles vette panema.



Edasine võistlus kuni finišini möödus meie jaoks üsna kergesti - saime rahulikult selja taga toimuval silma peal hoida ja korralikult vajalikke manöövreid sooritada. Võistlus sai tehtud 6 tunni ja 5 minutiga, mis on päris normaalne aeg. Tulemuseks teine etapivõit Premiumi ees, kes võttis Roomassaare prohmaka eest magusa revanši, edastades Technonicoli ümberarvestuse järel kõigest ühe sekundiga.



Õhtu veetis kogu meeskond Kalevi suvekodus Paatsalus, kus Kalev ja Katrin igati mõnusa olemise korraldasid: sai hästi süüa ja juua, meres ujumas ja saunas käia. Pealekauba veel ka rahuliku ööbimise hubases majas ning rikkaliku hommikusöögi. Aitäh veelkord kogu tiimi poolt!

5. etapp, Virtsu - Dirhami

Erinevalt eelmiste päevade tuulevaikusest puhus päris krapsakas tuul üle 6 m/s. Tegime väga hea stardi ja pärast pauti sõitsime krüssus lihtsalt Technonicoli alt välja, liikudes vastutuult pandud lisamärki ühtlasi nii kiiremini kui kõrgemale. Ei saa salata, et sel hetkel oli konkurendi pardalt ka Fortenigi kuulda mõningaid krõbedaid sõnu.




Edasi tuli Kessulaid ja Vormsi saar jätta paremale, võtta Lainemadala läänepoi Vormsist loodes ja finišeerida Dirhami juures. Käis päris kõva kangutamine spinnidega, kuna tuule suund, tugevus ja pagid just niisugused, kus genust jääb natuke väheks ja tavalist spinni jälle natuke liiga palju. Kuna meie arsenalis mingit reacher-tüüpi purje ei ole, siis olimegi kohati spinnakeriga pisut hädas ja Technonicol libises oma lameda spinni toel mööda. Ühel hetkel muutus tuule suund veelgi ja tulid päris äkilised pagid, nii et pidime spinni kiiresti maha võtma enne, kui genu üles sai. Kursi suhtes alla vajuda me sel hetkel ka ei saanud, kuna olime just möödumas madalast kohast. Nii oligi ühekorraga rabelemist päris palju ja segadust ning kisa-kära samuti omajagu. Õnneks läks kõik lõpuks siiski hästi, saime genu üles ja jätkasime Technonicoli jälitamist, kes meie segadustele vaatamata pikemalt eest ära polnud saanud.

Edasine purjetamine kujunes päris korralikuks krüssamiseks. Enne viimast märki olime Technonicolile juba päris lähedale jõudnud, kuid möödumisest siiski juttu teha ei saanud. Meie taga tulid päris hästi nii Amserv, kui ka pärnakate Ladybird ja Tuule. Imestasime Forte peal jätkuvalt soojade ilmaolude üle, kuna ca 10 m/s tuulega krüssates ei juhtu Läänemerel just kuigi tihti, et ei teki soovi lühikest vormi pikema vastu vahetada. Tõsi, osad mehed panid siiski õhukese jope selga, kuna aeg-ajalt viskas mõni laine vett üle reelingu.



Lainemadala läänepoi juurest Dirhamini möödus võistlus peaaegu pidevalt 9-10 m/s taganttuules, mille toel maksimumina ca 12 sõlme kiirust saavutasime. Üritasime loomulikult ennast esimeseks pressida, aga vahe jäi praktiliselt muutumatuks, nii et finišeerisime füüsiliselt teisena. Aegade korrektsiooni järel piisas sellest samuti teiseks kohaks, Ladybird tuli esimeseks ja Technonicol Forte järel kolmandaks.



Pärast finišit pidime spinnakeri kiiresti alla saama, kuna mitte väga kaugel finišijoonest oli sügavust kõigest 2,6 meetrit, mida Forte 2,5 meetrise süvise jaoks on selgelt vähe. Taas tekkis pisut raskusi spinni korraliku kättesaamisega, nii et kaks apsakat meil selle sõidu jooksul koguneski - mõlemad spinni allavõtmisega seotud. Lõpuks läks kõik siiski hästi ja kogu materiaalosa nii all- kui pealpool veeliini jäi siiski terveks ja kuhugi otsa me ei sõitnud. Omamoodi hämmeldust tekitas aga kohtunike tegevus, kes sellisesse kohta finiši otsustasid panna.



6. etapp, Dirhami ring

Käesoleva etapi start pidi esialgse juhendi kohaselt olema kell 12, kuid ilmselt taas vaibunud tuult arvestades otsustasid kohtunikud selle eelmisel õhtul kella kümnele tuua, et kõik grupid ikka võistluse peetud saaksid. Tuult oli tõesti vähe, ca 2-3 m/s ning selle suund ei püsinud stabiilsena, nii et esimese grupi start toimus tegelikult alles 10:35.

Koondtabeli põhjal oli enne viimast võidusõitu selge, et peamine konkurents tuleb meil Technonicoli ja iseendaga. Esimesega seepärast, et meie edu tabelis ainult 4 punkti ja vahele ei tohi eriti kedagi lasta, iseendaga aga seetõttu, et mitte mingit prohmakat teha ja tabelisse nulli saada. Muul juhul olime kõigist teistest jahtidest juba püüdmatus kauguses. Kõike seda loomulikult samuti teades tuli Technonicol meid juba enne starti eheda match-race kombel piirama, aga pidasime vastu, ei lasknud ennast ära suruda ja tegime olude kohta päris hea lähte, saades pärast seda kohe ka hästi liikuma. Meie taktika oli loomulikult Technonicoli jälgida, nii et kahekesi võidu sõites jätsime ülejäänud laevastiku suhteliselt tähelepanuta ja pautisime üksteise võidu vastutuulemärki, mis oli seekord samuti 2,2 miili kaugusel. Saime hea stardi teinud Technonicolist isegi mööda.



Olukorda kasutas hästi ära lätlaste Ananda, mis märgi esimesena võttis. Teisena oli seal Technonicol, kes eelkõige tänu muutunud tuule suunale taas meist parema positsiooni oli saanud ning kolmandana Forte. Pardal oli tunda teatud närvilisust ja ilmselt tundis seda ka spinnaker - kui enne oli ta igati korralikult üles läinud ja uuesti alla tulnud, siis nüüd oli selle sisse tekkinud niisugune stressisõlm, et pidime juba peaaegu topis olnud purje alla tagasi laskma, sõlme lahti harutama ja siis spinnakeri uuesti üles vedama. Niisugust sõlme polegi Forte peal varem nähtud. Kaotasime sellega loomulikult aega, nii et kaks X-41 jahti meie ees libisesid veel kaugemale. Amserv, Merion ja Ladybird tundusid meie seljataga kah päris head võistlust tegema.



Finišis olimegi füüsiliselt kolmandana, kuid korrektsiooni järel saime neljanda koha. Etapi võitis Ananda, Technonicol oli teine ja kolmandaks tõusis Merion. Neljandast kohast aga piisas meile igati, et teist aastat järjest üldvõit ja ORC I avamerepurjetamise Eesti meistri tiitel koju ära tuua. Esikoha saime ka X-41 klassi arvestuses peetud avamerepurjetamise Eesti meistrivõistlustel.




Loorberitele ei saa siiski kauaks puhkama jääda, juba teisipäeval alustab Forte teekonda Rootsi, et seal 28.-31. juulil Båstadis toimuval X-Yachts Scandinavian Cup võistlusel osaleda. Sealt edasi on aga minek käesoleva hooaja kõige tähtsamale jõukatsumisele, milleks on 3.-8. augustil Norras Arendalis toimuv X-41 klassi MM. Kui mitte siinse blogi, siis vast meie Facebooki lehe kaudu õnnestub nendest võidusõitudest ka lühikest infot edastada.

Pühapäev, 11. juuli 2010

Watergate 2010 kokkuvõte

Kord on Vestmann all ja Piibeleht peal, siis jälle Piibeleht all ja Vestmann peal. See tuntud fraas sobib ilmselt nii Forte kui Amservi jaoks kõige paremini eile lõppenud Watergate regatti iseloomustama. Läbisime 29 tunni, 39 minuti ja 32 sekundi jooksul kokkuvõttes 224 meremiili ning suure osa distantsi vältel oli vahe Amservi ja meie vahel mõõdetav mõne paadipikkusega, ulatudes aeg-ajalt kuni mõne kaabeltauni. Ilm oli purjetamiseks lausa suurepärane: soe, pilvitu ja pidevalt 6-10 m/s vahel puhunud tuulega. Siinsetel laiuskraadidel ei juhtu just kuigi tihti, et hommikul kell 6 tuleb merel olles lühike varustus selga panna, kuna muidu kipub talumatult palav olema.

Eesti pikima ilma vahepeatusteta läbitava purjetamisvõistluse start anti esimesele grupile neljapäeval kell 14:05. Lisaks meile ning juba nimetatud Amservile asusid ORC I grupis rajale ka Ladybird ja Arcona 340 nimega Katariina II. Arvestades, et Watergate regatt on Eesti Avamerepurjetamise Karika üheks osavõistluseks, ootasime oluliselt suuremat konkurentsi, kuid kahjuks piirduski kõige suuremate jahtide võistlusgrupp seekord kõigest nelja jahiga.

Stardist saime minema päris hästi, nii et esimesse vastutuult pandud lisamärki jõudsime esimesena. Sealt edasi purjetati Kihnu väina laevatee vasaku poi K38 juurde juba spinnakeridega, Amserv, Ladybird ja Katariina II kõik päris tihedalt Fortele järgnemas.



Järgmiseks oli esimesel ja teisel võistlusgrupil ettenähtud vöör Pärnu poole tagasi keerata ja nii seilasimegi Pärnu parema poi poole, Amserv tihedalt kannul, Ladybird temast pisut maha jäämas ja Katariina II aina kaugemale taandumas.



Pärnu parema poi juurest tuli kursi järgi purjetada praktiliselt eelmisse märki tagasi, aga seekord siiski samavõrra veel kaugemalegi, ehk siis Sorgu idapoi juurde. Tuul oli natuke muutunud ja seetõttu me spinnakeriga sinna pressida enam ei saanud ning pidime üles panema genoa. Amserv pani aga omakorda välja oma jib-top'i, millega nad ennegi meile kõva konkurentsi on tekitanud, kuna teatud tuule suundade ja kursside juures liiguvad nad sellega kindlalt meist paremini. Nii polnudki midagi parata, kui Amserv meist enne Sorgu idapoi võtmist mööda läks ja nii eduseisu haaramise võistluse skoorile 1:1 viigistas. Meie omakorda nägime enne Sorgu poid veel parasjagu vaeva, et genoa light genoa 1 vastu vahetada, kuna edasi läks suhteliselt teravamaks krüssamiseks ja tuule tugevus parasjagu niisugune, et genoa light jaoks tuult liiga palju. Niisiis juhatas Amserv meie võistlusgrupi järgmiseks ümber Ruhnu purjetama, kuhu jõudsime just päikeseloojangu ajal nii umbes 22:30 paiku.



Ruhnu juures vahetasime eespurjeks uuesti genoa light ja hakkasime seejärel üsna jõudsasti uuesti Amservile järele jõudma, kuni lõpuks tekkis praktiliselt match-race, kus külg-külje kõrval purjetades üritasime mõnede pautidega nende alt vabaks pääseda. Oli päris huvitav, et vaatamata juba möödunud ajale ja läbitud distantsile, oleks kohati olnud võimalik peaaegu teineteise pardast käega kinni võtta.



Pärast viiendat pauti otsustas Amserv meid enam mitte katma tulla ja nõnda pääsesime vabaks ning ette, tehes möödasõitude seisuks taas 2:1 meie kasuks. Edasi liikusime mõnevõrra Läti ranniku suunas, et sealt siis prognoositud tuule pööramist ära kasutades Saaremaa poole Veiserahu Lõunapoid võtma pautida. Sama tegi ka Amserv meist kübekene tagapool ning meie ja Amservi omavahelist kemplemist ära kasutades aina lähemale jõudnud Ladybird natuke madalamal. Järgnes päris huvitav öine võidusõit, kus peaaegu kolme tunni vältel seilasime suveöö pimeduses Amserviga kõrvuti ning nad lõpuks jällegi tänu oma kiiremale käigule tasapisi mööda libisesid, viigistades niimoodi möödumiste seisu 2:2.

Pärast Veiserahu märki tuli võtta Roomassaare teljepoi nr 2, nagu võistlusjuhendis ette nähtud. Pingutasime sinnapoole spinnakeriga, samal ajal, kui Audi kasutas oma jib-top'i. Kui meil õnnestub spinnaker ära kanda, oleme nii aga Amservist kiiremad ja nõnda hakkasimegi neile taas lähemale liikuma, kuni Amserv otsustas samuti spinnakeri heisata. Seda momenti õnnestus meil aga möödumiseks ära kasutada ja edasi seilasime Roomassaare poole juba mõne paadipikkuse võrra Amservist eespool, tehes möödumiste seisuks 3:2.




Roomassaare teljepoi ja järgmisena võetud faarvaatrite lõikumispaiga teljetoodri juures positsioonides mingit muutust ei toimunud, nii et piki Saaremaa rannikut Paatsalu läänepoi juurde purjetasime veel tükk aega esimesena, Amserv tihedalt kannul. Küll aga hakkasid nad tasapisi meile järele jõudma ja üritasid paaril korral ka mööduda, ehkki need olukorrad õnnestus meil siiski ära katta.



Siis aga tegime suhteliselt lühikese aja jooksul paar päris krõbedat viga. Kõigepealt pidime tegema halsi, aga kuna ei saanud pärast seda kohe hoogu üles, sai kohe meie järel halssinud Amserv meile kõrvale ja tegi möödumiste seisuks 3:3, ujudes vaikselt aga kindlalt meist jälle ette. Suutsime selle vea juba peaaegu isegi heastada, kui spinnakeriga võimalikult palju allatuult surusime ja nii Amservi suhtes päris heale positsioonile jõudsime. Siis aga Amserv halssis, kuid meie otsus oli edasi liikuda ja mitte teda katma minna, mille tulemusel saime kahekordse laksu: lasime uuesti Amservi eest ära ja ujusime ise tuuleauku, nii et konkurendid said kätte senise võistluse vast kõige pikema edumaa.

Seejärel hakkasime aga uuesti oluliselt aktiivsemalt tööle, kõik mehed kamandati tekile ja pressisime spinnakeriga võimalikult palju üles, kuna selgelt oli näha, et kalda pool on rohkem tuult, mille abil ka Amserv eest ära liikus. Lõpuks saime ka meie igati mõnusa tuule kätte ja endalegi üllatuseks hakkasime selle toel väga jõudsasti uuesti konkurentidele järele jõudma, kuni lõpuks ujusimegi neist mööda, tehes möödumiste seisuks 4:3. Pärast seda püsis meie vahe pikka aega üsna samasugune, nii et see ei suurenenud, ega ka vähenenud. Pisut murelikuks tegi meid aga Ladybird, kes meie vahepealsete jamade tõttu paistis olema endisest lähemale jõudnud ja keda me võistlusväärtuste erinevuse tõttu finišis arvestuslikult umbes 20 minutit pidime edastama.

Mõned miilid enne Paatsalu läänepoid pidime ühel hetkel kibekähku genoa light üles panema ja spinnakeri maha võtma, kuna Suure Väina mõju tõttu muutus tuul oluliselt teravamaks ja tugevamaks, nii et spinnakeriga polnud lootustki märgini jõuda. Kuna Amserv kasutas loomulikult jälle oma jib-top'i, jõudsid nad enne märki meile taas praktiliselt ahtrisse. Amservi foto:



Edasi Kihnu lõunapoi poole pressisime uuesti spinnakeriga, ehkki kohati oli see päris raske. Sama tegi esialgu ka Amserv, kuid ühel hetkel otsustasid nad siiski jib-top kasuks ning hakkasid selle toel kõrgemale sõitma. Meie jätkasime spinnakeriga kuni hetkeni, mil õigest suunast ca 15 kraadi alla olime sunnitud purjetama, siis vahetasime spinni taas genu light vastu ja võtsime õigele peilungile. Kuna äsjane spinnakerisõit oli omakorda meile andnud senise võistluse kõige pikema edumaa, saime Kihnu lõunapoi juurest edasi Sorgu idapoi juurde purjetada juba päris rahulikult ja Amservi positsiooni kontrollides.

Sorgu idapoi juurest Pärnu poole keerates läks tuul päris teravaks ja kuna selle tugevus oli 8-10 m/s, oli tegemist päris kõva kangutamisega, kuid kahtlemata ka väga kiire sõiduga.



Finišeerisime 9. juulil kell 19:44:32 ja nagu algul öeldud, kujunes läbitud teepikkuseks 224 miili ning ajaks 29 tundi, 39 minutit ja 32 sekundit. GPS järgi oli meie keskmine kiirus 7,5 sõlme ja tippkiirus 12,3 sõlme. Arvestades, et praktiliselt kogu distantsi vältel puhus päris hea purjetuul Fortega vist väga palju kiiremini enam ei saakski. Suur tänu kindlasti ka Amservile väga hea võistluse eest, mis meid kahtlemata samuti pingutama sundis.




Üks huvitav number siinkohal veel: olles teel Paatsalust Kihnu poole arvutasime nimelt ajaviiteks kokku, et kõigi sel hetkel Forte peal olnud meeste summaarne purjetamiskogemus on kokku 239 aastat, ulatudes 3 aastast 47 aastani ja keskmisena siis 23,9 aastat. Pole paha :)

Esmaspäeval algab 53. Muhu Väina regatt, kus osalejaid juba palju rohkem ja seega ka konkurents oluliselt tihedam. Loomulikult püüame teha oma parima ja vaatame siis, mis sellest kokkuvõttes välja tuleb. Nagu käesolevalgi regatil, peaksid ka Muhu Väinas olema jahtide peal aparaadid, mis võimaldavad võistlussõite reaalajas jälgida, aadress selleks on http://tracker.viiret.ee/. Esimene start on esmaspäeval kell 14:05.

Neljapäev, 8. juuli 2010

Watergate 2010

Hetkel toimub Watergate regatt. Võistlust saab online jälgida aadressilt http://tracker.viiret.ee/

Neljapäev, 1. juuli 2010

KJK Delfi VII kolmapäevaregatt, 30.06.2010

Seekordsel kolmapäevaõhtul oli ilm niisama puhkamiseks praktiliselt ideaalne: sooja umbes 25 kraadi, vähese pilvitusega taevas ja peaaegu olematu tuul, aga kuna selle suund kõikus kirde ja loode vahel ning tugevus vaheldus nullist nelja meetrini sekundis, polnud purjetajatel just kuigi kerge valitsevatest oludest endale parimat välja pigistada. Distantsiks panid kohtunikud 6-8-6-Fo, mis tundus tingimusi arvestades oma pikkuse poolest võib-olla pisut liiga optimistlik, kuid samas oli tegemist käesoleva hooaja esimese tõeliselt "lühikese vormi sõiduga", nii et mingeid pretensioone see vist küll kellelgi ei tekitanud. Premiumi mehed üritasid enne starti veel ka trimmist viimast võtta.





Saime üpris mõõduka lähte stardijoone keskpaigast, meist allpool alustasid Premium ja Charisma, ülal aga Merion, Amserv ja Sylvia. Parima stardi tegi seekord Merion, kes siiski väga pikalt ette ei rebinud.



Tasapisi saime ka Forte käigu üles, nii et natuke enne esimesse märki jõudmist olime juba päris hea edumaa saavutanud.



Märgis läks spinnaker üles ilma suuremate probleemideta ja teel stardiliini poi juurde tagasi tundus kõik esialgu päris hästi kontrolli all olema.



Siis aga viskas tuul oma esimese vimka, vaibudes märgile lähenedes peaaegu täielikult, nii et vana tuule toel tagant tulnud Amserv sõitis meist lihtsalt mööda. Oma osa oli kindlasti ka sellel, et me pisut kannatamatult liiga palju rapsisime ja sellega veel täiendavalt käiku kaotasime. Väga lähedale jõudis ka Charisma, kes saigi meist teises märgis mööda, kuna olime enne märki jõudmist omale veel mõned apsakad korraldanud. Meel mõru kaotatud edumaa pärast, asusime Amservi ja Charismat jälitades tagasiteele Kuuli muna juurde.



Meile järgnenud konkurendid polnud enne märki kah enam kuigi kaugel, kuid siis asus tuul jälle keerutama, mis lubas esikolmikul teiste eest pikalt ära rebida ja omakorda eesolijate vahesid vähendas. Nii võtsimegi viimase märgi juba üsna Charisma kannul, kes omakorda oli jõudsalt Amservile lähemale saanud. Samas jäime neist pärast märgi võtmist kohe jälle maha, kuna olime vahepeal jõudnud spinnakeri ühelt poolelt teisele ümber panna ja siis jälle tagasi tuua, mille käigus läksid otsad miskipärast nii sõlme, et me ei saanud tükk aega spinnipoomi üles ja seega ka spinnakeri vedama.

Pärast märki hoidusid Amserv ja Charisma kaldale lähemale, samal ajal kui meie lootsime pigem mere poolt mingisugustki tuult leida. See läks meil ka õnneks, nii et poolel teel Piritale jõudsime olukorda, kus meid seni edestanud jahid jäid meist kaugele allapoole.



Head võistlust tegi Merion, kes samuti mere poole hoidudes Fortest kuigi kaugel ei tundunud olema. Premium oli aga paraku saanud väga kõva laksu - kõigepealt võtsid nad teise märki purjetades kõvasti merele ja nüüd kõigist enam kalda alla, mis kokkuvõttes nende võistlusele hävitavalt mõjus. Meil aga läks õnneks veel mõne seekord korralikult sooritatud halsiga tuule pööramised enda jaoks ära kasutada, nii et Pirita jõel finiši poole seilates oli edumaa jälitajatega taas päris soliidseks kasvanud.



Aegade korrigeerimise järel kaotasime Merionile umbes poole oma edust, kuid sellegipoolest võtsime teise etapivõidu 2 minuti ja 19 sekundiga Merioni ees, kellele järgnesid Charisma, Sylvia, Premium ja Tormilind. Amserv tulemust kirja ei saanudki - ei tea, kas neil ununes stardimaks tasuda või tahtsidki nad niisama trenni mõttes kaasa lüüa.

Valitsenud olude veidrusest annab veel tunnistust seegi, et jõudsime finišeerida ja seejärel eelseisvaks ülesõiduks kütust tankimas käia, kui tagasiteel oma kaikoha poole möödusime (seekord mootori abil) Premiumist, kes alles visalt finiši poole pingutas. Selliseid vahesid tekib kolmapäeviti ikka haruharva.





Järgmine võistlusstart on Team Fortel 8. juulil kell 14:00, kui algab Watergate regatt Pärnus.