Esmaspäev, 19. juuli 2010

Muhu Väina regatt 2010

Järjekorras 53. Muhu Väina regatt toimus ilmaga, millist ei mäleta isegi mitu aastakümmet regatil osalenud purjetajad. Terve nädala vältel valitsesid lausa Vahemerele omased päikeselised ja palavad olud, nii et kogu võistlus õnnestus läbida lühikestes pükstes ning õhukesed pikad püksid või pikkade varrukatega särk võeti vahel harva kotist välja pigem kaitseks päikese kui jaheduse eest. Korraks tuli siiski ka vihma, kuid see sadas ööl vastu kolmapäeva ja kella seitsmeks hommikul selgines taevas uuesti. Soe ilm tõi endaga paraku kaasa ka valdavalt üpris vaiksed tuuleolud, ehkki paar etappi sai peetud siiski üsna priskes purjetuules.

Team Fortele lõppes seekordne võistupurjetamine teist aastat järjest regati üldvõidu ja ORC I grupi Eesti meistri tiitli saavutamisega, millele sel aastal lisandus veel ka Eesti meistri tiitel klassis X-41. Loomulikult oleme saavutatuga väga rahul ja see annab palju positiivset energiat, et selle aasta teistel tähtsatel võistlustel endast parim anda. Nüüd aga väike tagasivaade toimunud regatile.

1. etapp, Pärnu ring

Sadamast väljudes oli teada, et distantsi poolest saab tegemist olema ühekordse "vorstiga", kus purjetatakse vastutuult pandud märgini ja sealt tagasi finišisse, kuid üldiseks imestuseks panid kohtunikud pöördemärgi ainult 4 miili kaugusele. Kõigest 8-miiline distants on Muhu Väinas ikka pigem erand kui reegel, ehkki prognoositud tuule vaikimist arvestades võis kohtunike ettevaatlikusest isegi aru saada. Stardi hetkel puhus igatahes ca 4 m/s tuul ja tegime igati korraliku lähte, asudes kohe võistlust juhtima. Märgi poole krüssates õnnestus meil ära tabada ka ennustuses prognoositud tuule pööramised, nii et märgi võtsimegi esimesena Amservi ja lätlaste X-41 Ananda (eelmisel hooajal kandis nimesid Bering ja Lexus) ees, kelle järel tulid praktiliselt kõrvuti Premium ja Technonicol. Spinnaker läks üles hästi ja nii asusime peamisi konkurente kontrollides finiši poole teele.




Päike lõõskas halastamatult ja tuul vaibuski päris tasaseks, nii et teekonnast finiši poole kujunes korralik katsumuste rada, kus kannatlikult tuli hiilida nappe tuulesooni ja samal ajal meeletut palavust taluda. Kaasavõetud pudelivesi kulus igati marjaks ära - seda nii joomiseks kui lihtsalt niisama pähe kallamiseks. Mõnisada meetrit enne finišit pidime hulk aega purjetama lausa finišijoonega paralleelselt, et mingisugustki kiirust säilitada ja see tasus ennast ka lõpuks ära: lõpujoonele jõudsime ajaga 2:45:02 enne Amservi ja Technonicoli, kellele järgnesid Ananda, Katariina II ja Premium. Ülejäänud viis jahti meie grupist enam tulemust kirja ei saanudki, kuna ei jõudnud kontrollaega. Kõigi ülejäänud gruppide võistlus aga katkestati, kuna tuult lihtsalt polnud.




Paarsada meetrit pärast finišit tehtud suplus Pärnu lahes oli lausa imeliselt mõnus.



2. etapp, Pärnu - Roomassaare

Saime taas päris korraliku stardi, mis lubas võistlejaterivi eesotsas Roomassaare poole purjetama asuda. Tee peal tuli jätta paremale Sorgu idapoi, Kihnu madala lõunatooder ja Roomassaare esimene teljepoi.



Kui stardihetkel oli tuult veel umbes 4 m/s, siis peatselt see vaikis ja nii seisime ca poolteist tundi pärast starti üksteise võidu Kihnu suunas. Arvestades käesolevale etapile pandud kontrollaega kell 4:00 hommikul, tundus selleks ajaks finišisse jõudmine suhteliselt väljakutsuv ülesanne.



Sorgu idapoini jõudsime umbes 13:30 paiku, mis teeb alates stardist 4 tundi ja 25 minutit. Võrdluseks: möödunud nädalal toimunud Watergate regati ajal läbisime sama vahemaa vähem kui kahe tunniga. Vahetult enne märki jõudis meile järele Charisma, kes startis 20 minutit hiljem, kuid osales seekordsel Muhu Väinal hoopis viiendas (suuremas LYS) grupis. Nii hakkasime koos nendega Kihnu suunas hoidma, lootuses saare kalda poolt natuke paremat tuult leida. Lõpuks tulid meile järele ka kõik peamised konkurendid, kes olid esialgu üritanud mere poolt paremat käiku saavutada. Kihnu juurest jääb kindlasti meelde ka kohtumine kohaliku faunaga - kõikvõimalikke putukaid lendas ümber jahi karjade kaupa ja kolmel mehel õnnestus ka herilaste käest sutsakas ära saada: ühel kaks korda sama putuka käest ja mõlemal ülejäänul kaks korda erinevate isendite nõelast.

Pärast Kihnu madala lõunatoodrit jätkus võistlus Saaremaa suunas, kõik peamised konkurendid meeldivas kauguses. Ka tuult oli tasapisi juurde tulnud, nii et liikusime juba 5 sõlmest kiiremini.



Edasi valisime konkurentide kontrollimise taktika: ehkki tuule suund oleks lubanud juba vasakule järgmise märgi poole minna, läksime järgi Amservile ja Technonicolile, kes generaalkursist kõvasti paremale hoidsid. Selliste pikkade sõitude puhul ei või iial teada, kes ja kuskohast parema tuule leiab, nii et pidasime vajalikuks olukorral silma peal hoida. Seda enam, et kõik teised jahid (välja arvatud meiega mitte konkureeriv Charisma) olid juba jäänud päris kaugele silmapiirile. Ühel hetkel halssisime siiski Roomassaare poole, kuna vasak halss oli juba oluliselt parem. Ei läinudki kaua aega, kui sedasama tegid ka Amserv ja Technonicol.

Roomassaare teljepoi võtsime 10 minutit enne keskööd ja vahe kahe eelnimetatud konkurendiga oli seal juba päris pikk. Viimased 7 miili kuni Roomassaareni läksid kiiresti ja kell 1:01 olimegi finišis, läbides 75,9 miili ajaga 15:56:37, mis teeb keskmiseks kiiruseks umbes 4,75 sõlme. Saime jahi päris kiiresti klaariks ja kai äärde kinni ning istusime pärast saunaskäiku veel kokpitis, kui nägime, kuidas sadamasse jõudis Katariina II. See tundus kuidagi kahtlaselt vara ja nii oligi: ehkki üle tunni aja meist hiljem finišis, edastasid nad meid ümberarvestuse tulemusel 41 sekundiga. Kolmas oli Amserv ja neljas Technonicol. Juba Pärnus olime kuulnud ühest Katariina II peal antud lubadusest, aga eks näis, kuidas sellega jääb ... ;-) Tõsi, Fortega pole sellel küll mitte vähimatki pistmist.




3. etapp, Roomassaare ring

Tuult oli seekord päris parasjagu, nii umbes 4-5 m/s ja see kestis terve võistluse vältel. Distants oli aga pandud Pärnus läbitud rajast veelgi lühem: kõigest 2,2 miili vastutuult ja siis loomulikult täpselt samapalju finišisse tagasi. Tõeline lühirajasõit, mis oma pikkuselt võrreldav tavalise kolmapäevase seeriavõistlusega. Tegime suhteliselt konservatiivse stardi, asudes rajale stardiliini keskelt, pooled meie grupi jahid meist ülal ja ülejäänud allpool.



Tuuleprognoosi arvestades otsustasime valida parema poole ja seda plaani asusimegi realiseerima. Kui üritasime sealt uuesti vasakule minna, pani Technonicol meile paar päris korralikku "silmakat", kuid kõige rohkem hävisime siiski tuule tõttu, kuna algusest peale vasakule Abruka alla hoidunud Premium oli märgis pika puuga teiste eest ära ja kõik teised meist vasakul olnud jahid samuti. Vasakul halsil tulnud Technonicol pautis veel enne märki julmalt ette paremaga liikunud Anandale, nii et viimane pidi korraks kõvasti üles luhvama, kuid mingit protesti sealt ei tekkinud, mida oli ka arvata. Märgis olime vast viiendad või kuuendad, kõvasti esimestele kaotades. Vedasime spinni üles ja asusime konkurente jälitama.



Finišijooneks olime tõusnud Premiumi ja Technonicoli järel füüsiliselt kolmandaks, Ladybird vahetult meie kannul ja kõik ülejäänud konkurendid riburadapidi samuti. Kahju on Premiumist, kes valel ajal tehtud halsiga oma kindla esikoha Technonicolile maha mängis - selle asemel, et oma positsiooni kindlustada, läksid nad enne finišit püüdma tuult, mida aga ei saanudki. Esialgu välja pandud tulemused tundusid kuidagi kahtlased ja nii avastasimegi, et kohtunikud olid päris mitmel grupil arvestanud distantsiks ainult pool võistlusmaast, ehk siis 2,2 miili. Kui kõik õigeks sai, olime neljandad kahe X-41 ja Ladybird selja taga.



4. etapp, Roomassaare - Virtsu

Tuult oli 5-6 m/s ja saime jälle päris korraliku stardi, mis võimaldas ennast esimesse vastutuult pandud lisamärki esimeseks välja pressida. Seda positsiooni ei andnud me käest ka järgmisel lõigul paar päeva tagasi võetud Roomassaare teljepoi juurde.



Edasi tuli võistlusjuhendi kohaselt purjetada koordinaadile N 58.24' ja E 23.22' ehk kusagile Kübassaare juurde pandud lisamärgini. Technonicol ja Premium suundusid rohkem vasakule Saaremaa poole ja Amserv koos veel mõne jahiga kõvasti paremale, samal ajal kui meie hoidusime oma sõitu tehes enam-vähem keskele, prognoosikohast tuule paremale pööramist oodates, mis lubanuks otse märgile välja jõuda. Ennustatud muutus saigi teoks ja nii heiskasime spinnakeri ning seilasime täpselt õiges suunas, kuni märk oleks pidanud juba ammu näha olema. Paraku seda aga polnud. Tammo läks just alla kajutisse, et vaadata, kas ehk kohtunikud on selle märgi kohta mingi täpsustava sõnumi saatnud, kui neilt tuli kõne, mis ütles, et seda märki polegi ja sõitku me lihtsalt üle koordinaatide. Kusjuures juhendis olid koordinaadid antud ainult minuti täpsusega ja polnud teada, kas sekunditeks tuleb lugeda nullid või kõlbavad mistahes sekundid kirjasolevate minutite piires. Meie käsitlesime puuduvaid sekundeid igatahes nullidena ja läbisime selle järgi ka ettenähtud koha. Segadus märgi puudumise tõttu oli aga nii merel kui hilisemates protestides päris suur, nii et teema ei ole vist veel tänaseni päris lõplikult suletud.

Puuduvast märgist hakkasime aga jõudsasti Virtsu poole liikuma, Premium ja Technonicol meie selja taga duelli pidamas. Ühel hetkel tuli meile vastu ka lootsikaater, mis läks seda puuduvat märki alles vette panema.



Edasine võistlus kuni finišini möödus meie jaoks üsna kergesti - saime rahulikult selja taga toimuval silma peal hoida ja korralikult vajalikke manöövreid sooritada. Võistlus sai tehtud 6 tunni ja 5 minutiga, mis on päris normaalne aeg. Tulemuseks teine etapivõit Premiumi ees, kes võttis Roomassaare prohmaka eest magusa revanši, edastades Technonicoli ümberarvestuse järel kõigest ühe sekundiga.



Õhtu veetis kogu meeskond Kalevi suvekodus Paatsalus, kus Kalev ja Katrin igati mõnusa olemise korraldasid: sai hästi süüa ja juua, meres ujumas ja saunas käia. Pealekauba veel ka rahuliku ööbimise hubases majas ning rikkaliku hommikusöögi. Aitäh veelkord kogu tiimi poolt!

5. etapp, Virtsu - Dirhami

Erinevalt eelmiste päevade tuulevaikusest puhus päris krapsakas tuul üle 6 m/s. Tegime väga hea stardi ja pärast pauti sõitsime krüssus lihtsalt Technonicoli alt välja, liikudes vastutuult pandud lisamärki ühtlasi nii kiiremini kui kõrgemale. Ei saa salata, et sel hetkel oli konkurendi pardalt ka Fortenigi kuulda mõningaid krõbedaid sõnu.




Edasi tuli Kessulaid ja Vormsi saar jätta paremale, võtta Lainemadala läänepoi Vormsist loodes ja finišeerida Dirhami juures. Käis päris kõva kangutamine spinnidega, kuna tuule suund, tugevus ja pagid just niisugused, kus genust jääb natuke väheks ja tavalist spinni jälle natuke liiga palju. Kuna meie arsenalis mingit reacher-tüüpi purje ei ole, siis olimegi kohati spinnakeriga pisut hädas ja Technonicol libises oma lameda spinni toel mööda. Ühel hetkel muutus tuule suund veelgi ja tulid päris äkilised pagid, nii et pidime spinni kiiresti maha võtma enne, kui genu üles sai. Kursi suhtes alla vajuda me sel hetkel ka ei saanud, kuna olime just möödumas madalast kohast. Nii oligi ühekorraga rabelemist päris palju ja segadust ning kisa-kära samuti omajagu. Õnneks läks kõik lõpuks siiski hästi, saime genu üles ja jätkasime Technonicoli jälitamist, kes meie segadustele vaatamata pikemalt eest ära polnud saanud.

Edasine purjetamine kujunes päris korralikuks krüssamiseks. Enne viimast märki olime Technonicolile juba päris lähedale jõudnud, kuid möödumisest siiski juttu teha ei saanud. Meie taga tulid päris hästi nii Amserv, kui ka pärnakate Ladybird ja Tuule. Imestasime Forte peal jätkuvalt soojade ilmaolude üle, kuna ca 10 m/s tuulega krüssates ei juhtu Läänemerel just kuigi tihti, et ei teki soovi lühikest vormi pikema vastu vahetada. Tõsi, osad mehed panid siiski õhukese jope selga, kuna aeg-ajalt viskas mõni laine vett üle reelingu.



Lainemadala läänepoi juurest Dirhamini möödus võistlus peaaegu pidevalt 9-10 m/s taganttuules, mille toel maksimumina ca 12 sõlme kiirust saavutasime. Üritasime loomulikult ennast esimeseks pressida, aga vahe jäi praktiliselt muutumatuks, nii et finišeerisime füüsiliselt teisena. Aegade korrektsiooni järel piisas sellest samuti teiseks kohaks, Ladybird tuli esimeseks ja Technonicol Forte järel kolmandaks.



Pärast finišit pidime spinnakeri kiiresti alla saama, kuna mitte väga kaugel finišijoonest oli sügavust kõigest 2,6 meetrit, mida Forte 2,5 meetrise süvise jaoks on selgelt vähe. Taas tekkis pisut raskusi spinni korraliku kättesaamisega, nii et kaks apsakat meil selle sõidu jooksul koguneski - mõlemad spinni allavõtmisega seotud. Lõpuks läks kõik siiski hästi ja kogu materiaalosa nii all- kui pealpool veeliini jäi siiski terveks ja kuhugi otsa me ei sõitnud. Omamoodi hämmeldust tekitas aga kohtunike tegevus, kes sellisesse kohta finiši otsustasid panna.



6. etapp, Dirhami ring

Käesoleva etapi start pidi esialgse juhendi kohaselt olema kell 12, kuid ilmselt taas vaibunud tuult arvestades otsustasid kohtunikud selle eelmisel õhtul kella kümnele tuua, et kõik grupid ikka võistluse peetud saaksid. Tuult oli tõesti vähe, ca 2-3 m/s ning selle suund ei püsinud stabiilsena, nii et esimese grupi start toimus tegelikult alles 10:35.

Koondtabeli põhjal oli enne viimast võidusõitu selge, et peamine konkurents tuleb meil Technonicoli ja iseendaga. Esimesega seepärast, et meie edu tabelis ainult 4 punkti ja vahele ei tohi eriti kedagi lasta, iseendaga aga seetõttu, et mitte mingit prohmakat teha ja tabelisse nulli saada. Muul juhul olime kõigist teistest jahtidest juba püüdmatus kauguses. Kõike seda loomulikult samuti teades tuli Technonicol meid juba enne starti eheda match-race kombel piirama, aga pidasime vastu, ei lasknud ennast ära suruda ja tegime olude kohta päris hea lähte, saades pärast seda kohe ka hästi liikuma. Meie taktika oli loomulikult Technonicoli jälgida, nii et kahekesi võidu sõites jätsime ülejäänud laevastiku suhteliselt tähelepanuta ja pautisime üksteise võidu vastutuulemärki, mis oli seekord samuti 2,2 miili kaugusel. Saime hea stardi teinud Technonicolist isegi mööda.



Olukorda kasutas hästi ära lätlaste Ananda, mis märgi esimesena võttis. Teisena oli seal Technonicol, kes eelkõige tänu muutunud tuule suunale taas meist parema positsiooni oli saanud ning kolmandana Forte. Pardal oli tunda teatud närvilisust ja ilmselt tundis seda ka spinnaker - kui enne oli ta igati korralikult üles läinud ja uuesti alla tulnud, siis nüüd oli selle sisse tekkinud niisugune stressisõlm, et pidime juba peaaegu topis olnud purje alla tagasi laskma, sõlme lahti harutama ja siis spinnakeri uuesti üles vedama. Niisugust sõlme polegi Forte peal varem nähtud. Kaotasime sellega loomulikult aega, nii et kaks X-41 jahti meie ees libisesid veel kaugemale. Amserv, Merion ja Ladybird tundusid meie seljataga kah päris head võistlust tegema.



Finišis olimegi füüsiliselt kolmandana, kuid korrektsiooni järel saime neljanda koha. Etapi võitis Ananda, Technonicol oli teine ja kolmandaks tõusis Merion. Neljandast kohast aga piisas meile igati, et teist aastat järjest üldvõit ja ORC I avamerepurjetamise Eesti meistri tiitel koju ära tuua. Esikoha saime ka X-41 klassi arvestuses peetud avamerepurjetamise Eesti meistrivõistlustel.




Loorberitele ei saa siiski kauaks puhkama jääda, juba teisipäeval alustab Forte teekonda Rootsi, et seal 28.-31. juulil Båstadis toimuval X-Yachts Scandinavian Cup võistlusel osaleda. Sealt edasi on aga minek käesoleva hooaja kõige tähtsamale jõukatsumisele, milleks on 3.-8. augustil Norras Arendalis toimuv X-41 klassi MM. Kui mitte siinse blogi, siis vast meie Facebooki lehe kaudu õnnestub nendest võidusõitudest ka lühikest infot edastada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar