Eesti pikima ilma vahepeatusteta läbitava purjetamisvõistluse start anti esimesele grupile neljapäeval kell 14:05. Lisaks meile ning juba nimetatud Amservile asusid ORC I grupis rajale ka Ladybird ja Arcona 340 nimega Katariina II. Arvestades, et Watergate regatt on Eesti Avamerepurjetamise Karika üheks osavõistluseks, ootasime oluliselt suuremat konkurentsi, kuid kahjuks piirduski kõige suuremate jahtide võistlusgrupp seekord kõigest nelja jahiga.
Stardist saime minema päris hästi, nii et esimesse vastutuult pandud lisamärki jõudsime esimesena. Sealt edasi purjetati Kihnu väina laevatee vasaku poi K38 juurde juba spinnakeridega, Amserv, Ladybird ja Katariina II kõik päris tihedalt Fortele järgnemas.
Järgmiseks oli esimesel ja teisel võistlusgrupil ettenähtud vöör Pärnu poole tagasi keerata ja nii seilasimegi Pärnu parema poi poole, Amserv tihedalt kannul, Ladybird temast pisut maha jäämas ja Katariina II aina kaugemale taandumas.
Pärnu parema poi juurest tuli kursi järgi purjetada praktiliselt eelmisse märki tagasi, aga seekord siiski samavõrra veel kaugemalegi, ehk siis Sorgu idapoi juurde. Tuul oli natuke muutunud ja seetõttu me spinnakeriga sinna pressida enam ei saanud ning pidime üles panema genoa. Amserv pani aga omakorda välja oma jib-top'i, millega nad ennegi meile kõva konkurentsi on tekitanud, kuna teatud tuule suundade ja kursside juures liiguvad nad sellega kindlalt meist paremini. Nii polnudki midagi parata, kui Amserv meist enne Sorgu idapoi võtmist mööda läks ja nii eduseisu haaramise võistluse skoorile 1:1 viigistas. Meie omakorda nägime enne Sorgu poid veel parasjagu vaeva, et genoa light genoa 1 vastu vahetada, kuna edasi läks suhteliselt teravamaks krüssamiseks ja tuule tugevus parasjagu niisugune, et genoa light jaoks tuult liiga palju. Niisiis juhatas Amserv meie võistlusgrupi järgmiseks ümber Ruhnu purjetama, kuhu jõudsime just päikeseloojangu ajal nii umbes 22:30 paiku.
Ruhnu juures vahetasime eespurjeks uuesti genoa light ja hakkasime seejärel üsna jõudsasti uuesti Amservile järele jõudma, kuni lõpuks tekkis praktiliselt match-race, kus külg-külje kõrval purjetades üritasime mõnede pautidega nende alt vabaks pääseda. Oli päris huvitav, et vaatamata juba möödunud ajale ja läbitud distantsile, oleks kohati olnud võimalik peaaegu teineteise pardast käega kinni võtta.
Pärast viiendat pauti otsustas Amserv meid enam mitte katma tulla ja nõnda pääsesime vabaks ning ette, tehes möödasõitude seisuks taas 2:1 meie kasuks. Edasi liikusime mõnevõrra Läti ranniku suunas, et sealt siis prognoositud tuule pööramist ära kasutades Saaremaa poole Veiserahu Lõunapoid võtma pautida. Sama tegi ka Amserv meist kübekene tagapool ning meie ja Amservi omavahelist kemplemist ära kasutades aina lähemale jõudnud Ladybird natuke madalamal. Järgnes päris huvitav öine võidusõit, kus peaaegu kolme tunni vältel seilasime suveöö pimeduses Amserviga kõrvuti ning nad lõpuks jällegi tänu oma kiiremale käigule tasapisi mööda libisesid, viigistades niimoodi möödumiste seisu 2:2.
Pärast Veiserahu märki tuli võtta Roomassaare teljepoi nr 2, nagu võistlusjuhendis ette nähtud. Pingutasime sinnapoole spinnakeriga, samal ajal, kui Audi kasutas oma jib-top'i. Kui meil õnnestub spinnaker ära kanda, oleme nii aga Amservist kiiremad ja nõnda hakkasimegi neile taas lähemale liikuma, kuni Amserv otsustas samuti spinnakeri heisata. Seda momenti õnnestus meil aga möödumiseks ära kasutada ja edasi seilasime Roomassaare poole juba mõne paadipikkuse võrra Amservist eespool, tehes möödumiste seisuks 3:2.
Roomassaare teljepoi ja järgmisena võetud faarvaatrite lõikumispaiga teljetoodri juures positsioonides mingit muutust ei toimunud, nii et piki Saaremaa rannikut Paatsalu läänepoi juurde purjetasime veel tükk aega esimesena, Amserv tihedalt kannul. Küll aga hakkasid nad tasapisi meile järele jõudma ja üritasid paaril korral ka mööduda, ehkki need olukorrad õnnestus meil siiski ära katta.
Siis aga tegime suhteliselt lühikese aja jooksul paar päris krõbedat viga. Kõigepealt pidime tegema halsi, aga kuna ei saanud pärast seda kohe hoogu üles, sai kohe meie järel halssinud Amserv meile kõrvale ja tegi möödumiste seisuks 3:3, ujudes vaikselt aga kindlalt meist jälle ette. Suutsime selle vea juba peaaegu isegi heastada, kui spinnakeriga võimalikult palju allatuult surusime ja nii Amservi suhtes päris heale positsioonile jõudsime. Siis aga Amserv halssis, kuid meie otsus oli edasi liikuda ja mitte teda katma minna, mille tulemusel saime kahekordse laksu: lasime uuesti Amservi eest ära ja ujusime ise tuuleauku, nii et konkurendid said kätte senise võistluse vast kõige pikema edumaa.
Seejärel hakkasime aga uuesti oluliselt aktiivsemalt tööle, kõik mehed kamandati tekile ja pressisime spinnakeriga võimalikult palju üles, kuna selgelt oli näha, et kalda pool on rohkem tuult, mille abil ka Amserv eest ära liikus. Lõpuks saime ka meie igati mõnusa tuule kätte ja endalegi üllatuseks hakkasime selle toel väga jõudsasti uuesti konkurentidele järele jõudma, kuni lõpuks ujusimegi neist mööda, tehes möödumiste seisuks 4:3. Pärast seda püsis meie vahe pikka aega üsna samasugune, nii et see ei suurenenud, ega ka vähenenud. Pisut murelikuks tegi meid aga Ladybird, kes meie vahepealsete jamade tõttu paistis olema endisest lähemale jõudnud ja keda me võistlusväärtuste erinevuse tõttu finišis arvestuslikult umbes 20 minutit pidime edastama.
Mõned miilid enne Paatsalu läänepoid pidime ühel hetkel kibekähku genoa light üles panema ja spinnakeri maha võtma, kuna Suure Väina mõju tõttu muutus tuul oluliselt teravamaks ja tugevamaks, nii et spinnakeriga polnud lootustki märgini jõuda. Kuna Amserv kasutas loomulikult jälle oma jib-top'i, jõudsid nad enne märki meile taas praktiliselt ahtrisse. Amservi foto:
Edasi Kihnu lõunapoi poole pressisime uuesti spinnakeriga, ehkki kohati oli see päris raske. Sama tegi esialgu ka Amserv, kuid ühel hetkel otsustasid nad siiski jib-top kasuks ning hakkasid selle toel kõrgemale sõitma. Meie jätkasime spinnakeriga kuni hetkeni, mil õigest suunast ca 15 kraadi alla olime sunnitud purjetama, siis vahetasime spinni taas genu light vastu ja võtsime õigele peilungile. Kuna äsjane spinnakerisõit oli omakorda meile andnud senise võistluse kõige pikema edumaa, saime Kihnu lõunapoi juurest edasi Sorgu idapoi juurde purjetada juba päris rahulikult ja Amservi positsiooni kontrollides.
Sorgu idapoi juurest Pärnu poole keerates läks tuul päris teravaks ja kuna selle tugevus oli 8-10 m/s, oli tegemist päris kõva kangutamisega, kuid kahtlemata ka väga kiire sõiduga.
Finišeerisime 9. juulil kell 19:44:32 ja nagu algul öeldud, kujunes läbitud teepikkuseks 224 miili ning ajaks 29 tundi, 39 minutit ja 32 sekundit. GPS järgi oli meie keskmine kiirus 7,5 sõlme ja tippkiirus 12,3 sõlme. Arvestades, et praktiliselt kogu distantsi vältel puhus päris hea purjetuul Fortega vist väga palju kiiremini enam ei saakski. Suur tänu kindlasti ka Amservile väga hea võistluse eest, mis meid kahtlemata samuti pingutama sundis.
Üks huvitav number siinkohal veel: olles teel Paatsalust Kihnu poole arvutasime nimelt ajaviiteks kokku, et kõigi sel hetkel Forte peal olnud meeste summaarne purjetamiskogemus on kokku 239 aastat, ulatudes 3 aastast 47 aastani ja keskmisena siis 23,9 aastat. Pole paha :)
Esmaspäeval algab 53. Muhu Väina regatt, kus osalejaid juba palju rohkem ja seega ka konkurents oluliselt tihedam. Loomulikult püüame teha oma parima ja vaatame siis, mis sellest kokkuvõttes välja tuleb. Nagu käesolevalgi regatil, peaksid ka Muhu Väinas olema jahtide peal aparaadid, mis võimaldavad võistlussõite reaalajas jälgida, aadress selleks on http://tracker.viiret.ee/. Esimene start on esmaspäeval kell 14:05.
Palju õnne! Sama tulemus ka Muhu väinast!
VastaKustuta