Forte blogis on olnud üsna pikk
vaikuse periood, vahepealne infovoog on mugavuslikel kaalutlustel kolinud FB
lehele, kuhu paraku pikka juttu pole kombeks kirjutada. Kuna meie FB lehel on jätkuvalt
huviliste ring olemas, siis püüan siinkohal meie suureks paisunud info võlga
veidi vähendada. Paaril viimasel hooajal pole me endile erinevatel põhjustel suuri
eesmärke seadnud, aga oleme Eesti olulisematel regattidel ikka väljas olnud ja
püüdnud realiseerida oma hetke võimalusi parimal moel.
2020 hooajal hakkasime selle
aasta MM-i silmas pidades jälle tasapisi hoogu koguma, soetasime uue North
Sails groodi ja ühe uue genua, samuti lisasime nii võistlusväärtuse
parandamiseks kui tugevamas tuules jahi stabiilsuse parandamiseks ligi 350 kg
tina pilssi, mis etteruttavalt öeldes võimaldasid meil konkurentidega jälle
tõsisemalt rinda pistma hakata. Meie jaoks hooaja esimesel suuremal mõõduvõtmisel, Muhu Väina regatil, oli
meie purjede set veel väga ajast ja arust, kuid võistlus andis üle pika aja
jälle selgema pildi, mis suunas tuli edasi mõelda. Regati kokkuvõttes, esimese
ja viimase etapi võidud ning kokkuvõttes viimase sõiduga pjedestaalile tõusmine, oli positiivseks üllatuseks meile endilegi. Olgu ääremärkusena lisatud, et oma
osa sellel lõpptulemusel oli läbi regati pjedestaali kurssi hoidnud Postimehe
tiimi ebaõnnestumine viimasel etapil ja meil oli seevastu mõnel etapil ka parasjagu
ekstra õnne.
Hooaja esinduslikuima regati
Eesti-Soome meistrivõistluste Baltic Offshore Week’le saime peale juba uue
groodi, värske light genua ja läksime tagasi oma vanade WB spinnide peale, mis
tõid meid juba tõsisemalt kõige kõrgemaid kohti nõudlema. Tulemuseks
kokkuvõttes teine koht viimaste hooaegade Eesti ORC 1. grupi valitseja Olympicu
järel. Regati võit jäi meie jaoks viimase sõidu starti, kus soomlaste 52 jalane
TP52 oma kontrollimatu kiirusega meid sisuliselt rajalt maha sõitis. Kaldal
asju klaarides surus soomlaste kapten meil tänutäheks kätt, et me jahtide kokkupuute
vältimiseks nende pukspriidi terveks jätsime ja 20 000 eurot kulusid
säästsime. Aga see selleks. Oluline oli teadmine, et jahi ja tiimi võimekus on
uuel tasemel, sh ka vahetusmeestega ja -naistega kriitilistel
positsioonidel. Ja mõned etteasted
peitsid endas rohkem väärtust kui ehk mõne sõidu võitmine, mis muidugi ka
oluline. Teadsime, mis purjestusega ikka kannatab võidu sõita ja millistes
oludes ja kuidas konkurendid on edenenud. Samas üks asi tundus X41-de puhul
veel toimivat – kui võistluse ajal meeskonna poolt lihtsalt kõik õnnestub, sh
üpris kapriissest jahist ka stabiilselt kiirustargetid välja võluda, pole
platsil ükski konkurent võitmatu. Kuid mis peamine - hea oli tõdeda, et juba
tehtud modifikatsioonid liikusid õiges suunas ja meeskonna hea vaim ja
meeskondlik potentsiaal on Forte tiimis endiselt olemas.
Hooaja krooniks saime lõpuks kätte
ka ühe magusa võidu, kus jällegi viimase etapiga tõusime Eestis ilmselt oma
pika kestvuse tõttu ühe kõige raskemini
võidetava võistlusformaadi - kolmapäevakute seeriavõistluse hooaja kokkuvõttes
kõrgeimale astmele. Seekord osutus pearivaaliks sisuliselt tervet hooaega
valitsenud Matilda meeskond. Kui siin midagi välja tuua, siis peamine tugevus
Forte tiimis oli läbi hooaja toiminud piisavalt pikk pink, mille tulemusel oli
Forte igal kolmapäevakul hästi mehitatud. Niipalju siis 2020 hooaja
kokkuvõtteks.
2021 hooajale vastu minnes näitas tõsise mõtlemise koha kätte
eelmisel suvel pea võitmatut taset näidanud jaht Matilda, kus 2 erinevat
meeskonda võitsid sama jahiga ülekaalukalt 2 Eesti suurimat regatti. See
pani tõsiselt kukalt kratsima just seetõttu, kuidas mõjutas jahi
võistlusväärtust spinnakeride asemel ainult gennakeride kasutamine. Fortel
seevastu ei olnud viimaste aegade tähtede vastu välja käia ühtegi väga selget
konkurentsieelist, olgu see mõnel kursil ekstra kiirus või tuule vahemikus kergemini
välja purjetatav võistlusväärtus. Ühtepidi
on meil suht keeruline seis teiste X-41 tüüpi jahtidega, mis on ümber ehitatud
kiiludega ja suurendatud genudega krüssu kurssidel oluliselt kiiremaks muutunud
ja teisalt tugevamate tuultega näitasid ennast väga hästi lisaks Matildale ka Adelante, Postimees ja Credit 24.
Oli selge, et vähemasti uued allatuule purjed on miinimum programm, kuna kiilu
ümeberehitamine ja vöörstaagi ette poole viimine koos uute eespurjede
soetamisega ei ole rahaliselt meie jaoks toimiv suund.
Kui endal teadmist vähe, tuleb appi võtta eksperdid ning
istusimegi talvel Eesti parima ja kogenuima purjede asjatundja - Peter
Saraskiniga maha, abiks exelid ja ORC valemid. Oleme olnud pikki aastaid North
Sailsi fännid, kuid spinnide valikul viimastel aastatel just eelarvelistel
kaalutlustel pidanud ka muid valikuid tegema. Tõe huvides olgu öeldud, et WB
spinnid on meile läbi hooaegade allatuultes piisavalt head kiirust andnud ja
aidanud mõnegi tiitli koju tuua. Selle mõtteharjutuse tulemusena ja tänu uue
toetaja Alexela abikäele jõudsime otsuseni, vahetada oma vanad kolletunud
spinnakerid uute ja krabisevate gennakeride
vastu ning vööri tuli juurde ehitada ka pukspriit. See otsus kätkes endas
piisavalt palju riske, kuid lisas parasjagu närvikõdi meile endilegi. Üks asi
on numbrid exelis, teine asi on need numbrid merel ka näidikutel ja protokollis
välja sõita. Igal juhul on meeskonnal meeled elevil ja motivatsioon laes, sest
palju seni kokkuharjutatud kogemust tuleb mõneks ajaks seisma panna ja hakata
vanas eas uusi trikke selgeks õppima. Seni oleme ju kõik oma 14 varasemat
hooaega harjutanud spinnakeridest maximumi välja võtma, mis ehk ongi meie üks
tugevamaid külgi läbi aastate olnud.
Gennakeridega on meil õnneks Tammo näol olemas üpris kõva kogemus omast käest võtta, mis on kaasa võetud Eesti
läbi aegade edukaimast ja jätkuvalt maailma absoluutses tipus olevast Melgese
tiimist Lenny.
Kuidas meil see õppimine läheb ja alanud hooaja võistlustest
lähemalt tuleb juttu juba mõnes järgmises kirjatükis.
Merel näeme!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar