Pühapäev, 10. juuli 2011

Watergate 2011


Aivar Kullamaa foto

Lõppenud Watergate regatist kujunes kõigi osavõtnute jaoks päris korralik katsumus - vaatamata sellele, et vaikset tuult lubanud prognoosi tõttu otsustasid kohtunikud rada traditsioonilise 212 miili pealt 163 miilini lühendada, poleks mitte keegi osanud arvata, et selle läbimine nii vaevaliselt edeneb ja kolme päeva jooksul nii palju tuulevaikust (loe: plekki) tuleb üle elada.

Parima stardi tegi ca 4-5 m/s puhunud tuules Lady Bird. Meie startisime kohtunikelaeva juurest kõige pealmisena ning hea käigu tõttu jõudsime esimesse vastutuulemärki juba esimesena. Siit läks üles spinnaker ning algas teekond järgmise märgi, ehk Sorgu idapoi poole.




Vaikselt, kuid kindlalt suurendasime vahet konkurentidega, kuni jäime kinni lähenenud äikesepilvedele eelnenud plekiviirgu, nii et sadakond meetrit allpool seilanud Premium sõitis meist lihtsalt mööda. Teised konkurendid vähendasid samuti jõudsasti vahet. Siis aga algas korralik äikesevihm, mis muutis olud kõigi jaoks taas võrdseks. Kuna tuul keeras, heiskasime nüüd paduvihmas uuesti spinnakeri, mille olime vahepeal pidanud maha võtma. See tasus end ka kiiresti ära, kuna saime käigu üles, tõusime liidriks ning asusime uuesti vahet suurendama, ehkki ka teised taas spinnidega sõitsid.



Sorgu idapoi juures oli vahe jälitajatega juba igati korralik, edasi läks teekond Ruhnu poole, et seal ümber saare sõita. Poolel teel Ruhnuni liikus Premium meist mõnevõrra allpool, Amserv ja Lady Bird kemplesid aga omavahel kaugel taga.




Enne Ruhnut lõppes eespool tuul otsa. Seega tuli Premium vana tuule jõul tagant ning sõitis meist uuesti alt mööda, nagu see mitu tundi tagasi juhtunud oli. Niisiis saidki nad Ruhnu sadama traaversis esimesena märgivõttu raporteerida ning oma Facebooki lehel Forte vööritulede ilu kiita. Forte loomulikult tänab komplimendi eest :-)



Kuna Premiumi ahtris sõitmine ei tundunud eriti perspektiivsena, halssisime mõne aja pärast Ruhnu saare poole, et sealt paremat tuult ja minekut leida. Mõningaseks üllatuseks ei tulnud Premium oma positsiooni kaitsma, vaid otsustas veel edasi minna. Sellega said nad aga paraku hirmsa laksu, sest tuul keeras natukese aja pärast parasjagu niipalju, et nad jäid mõne hetkega neljandaks, kuna sellesama tuule jõul Ruhnuni jõudnud Lady Bird ja Amserv jõudsid uuesti liidriks tõusnud Forte ja Premiumi vahele.



Edasi tiksuti suhteliselt vaikses või peaaegu olematus tuules Abruka poole, et järgmise märgina Roomassaare esimene teljepoi võtta. Mingil hetkel tegime paudi vasakule, samas kui ülejäänud kolm konkurenti otse jätkasid. Kuna mõne aja pärast tuule suund muutus ja selle tugevus pea olematuks vajus, leidis päikesetõus meid olukorrast, kus Amserv oli liidriks tõusnud ning talle järgnevad Lady Bird ja Premium libisesid samuti mingiks hetkeks meist mööda.




Head minekut näitas oma punase spinniga nüüd Lady Bird, kes miskipärast spinnakeri mittekasutanud Amservile silmnähtavalt järele jõudis ning ilma mingisuguse vaevata mööda läks. Õhkõrn tuulehoog jõudis õnneks ka meieni, nii et saime mingisugusegi liikumise, mis võimaldas kaotusseisust välja tulla ning paaril korral Lady Birdiga omavahel kohti vahetada.




Selline võidu seismine kestis pea kuni Roomassaare teljepoini, mille Lady Bird pool paadipikkust enne meid võttis. Järgmiseks tuli mööda Saaremaa rannikut minna kuni Laidunina lõunapoini, et sealt siis Kihnu poole pöörata. Tänu heale käigule saime taas Lady Birdist mööda ning pisitasa nihkusime ka eest ära, nii et vahe märgis oli umbes viie ja poole minuti ringis. Kindlasti aitas sellele kaasa ka umbes pool tundi enne märgivõttu taha pöördunud tuul, nii et ees olles pääsesime meie pisut vähemate manöövritega kui Lady Bird. Premium ja Amserv olid aga jäänud juba väga kaugele, hinnanguliselt tunni või isegi rohkem tahapoole.




Järgmise märgina pidime võtma Kihnu madala lõunapoi ning purjetamine sinnapoole läkski esialgu päris jõudsasti, kuni tuul ühel hetkel täiesti ära plekkis. Lady Bird oli selleks hetkeks läinud päris kõvasti alla, et sealt natukenegi paremat minekut leida, Premiumi ja Amservi oli raske leida isegi binokli abiga.




Pärast mõnda aega järjekordselt pöördunud ja grammikese tõusnud tuul naeratas seekordse regati jooksul esimest korda ka meile, pakkudes võimaluse hakata järgmise märgi poole liikuma ning paari miili kaugusel ikka veel plekis seisva Lady Birdiga vahet aina jõudsamalt suurendama. Kihnu madala lõunapoi võtsimegi juba umbes neljamiilise eduga Lady Birdi ees ning viimase märgina rajal olnud Sorgu idapoi juures oli vahe veelgi kasvanud.

Edasi purjetasime Pärnu poole päris jõudsas tempos, kuni tuul taas rauges ning selle suund pöördus otse vastu. Sestap triikisime enne Pärnu lahte sisse saamist mõned korrad edasi-tagasi, ilma et see meid kuigivõrd finišile lähemale oleks aidanud. Kui pärast paari tundi tuul taas tõusis ja lõpuks ometi muulide poole kursi saime võtta, tundus lõpp juba käega katsuda, aga võta näpust - üks üllatus oli meile veel varuks. Niipea kui muulide vahele jõudsime, rauges selleks hetkeks ca 6-7 m/s tõusnud tuul nagu noaga lõigatult. Üle õla vaadates nägime, kuidas pleki piir jõudsalt üle mere libiseb. Õnneks oli veetase meres siiski nii kõrge, et vool kandis meid jõkke sisse, mitte sealt välja - nii saimegi kiirusega 0,3 sõlme finiši poole "kihutada". Sadamas olnud hoiatust SLOW SPEED järgisime niisiis piinliku täpsusega :-)




Lõpuks tekkisid jõele siiski ka mõned tuuleviirud, mis võimaldasid laupäeva hommikul kell 7:16 pisut üle 41 tunni kestnud võistlusele võiduka joone alla tõmmata. Umbes tund hiljem finišeeris teise koha saanud Lady Bird ning temast veel poolteist tundi hiljem kolmanda koha teeninud Premium. Amserv otsustas pärast tund aega Kihnu madala lõunapoi juures paigal seismist katkestada ja tuli mootori jõul Pärnusse ära.




Väsinud, aga rahulolevatena panime Forte kai äärde kinni, et esmaspäeval Muhu Väina regatile startida.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar