Team Forte Barcolana regatil

Elu on nagu karp śokolaadi ütles üks tuntud filmikangelane filmist Forrest Gump. Ei teadnud ka meie kevadel karbi kaant avades, et sellesuvises assortiis on lisaks EM-regatile ja Muhu Väinale meile peidus kla üks vahva välisvõistlus Vahemerel. Tegelikult hakkas asi arenema siis kui maailma suurima osavõtvate jahtide arvuga Barcolana regati peakorraldaja suve hakul Tallinnas käis ja Forte meeskonna sellest paar tuhat jahti rajale lähetavast regatist osas kutsus võtma. Vahest oleks see kutse meie poolt tähelepanuta jäänud, kui Tallinnas elav sloveenist reisibüroo Emeraude omanik Leo Horvic poleks initsiatiivi haaranud ja meid tagant utsitanud. Nii juhtuski, et juba juuli algul broneerisid 9 Forte meeskonnaliiget (Jaak Jõgi, Indrek Lepp, Kalev Kaal, Tauno Tõnus, Ando Raud, Indrek Rajangu, Veiko Sepp, Martin Kaal ja Kalev Vapper) lennupiletid ja 8. oktoobri varahommikul koguneti Tallinna Lennujaama, et lennata Triestesse.

Ainus ärevaks tegev asjaolu oli jaht, millega regatil osaleda. Meie sooviks oli leida muidugi X41, aga paraku polnud sellist jahti saadaval. Lõpuks leidsime oma jahitüübist pisut vanema IMX40 jahi, mille hinna üle sai kaubeldud, aga kuivõrd kaldale jääda ka ei tahtnud, rentisime jahi võistluspäevaks raha eest, millega muidu saaks sama tüüpi jahi rentida nädalaks.

Trieste võttis meid vastu päris mõnusa ilmaga, samas lubas prognoos lähenevat tormi, mis iseloomulik sellele kandile ja mil nimeks BORA. BORAt on muide kahte tüüpi: üks on hele ja teine tume, ehk kurjem variant. Meid tabas see kurjem. Võistluseelsel päeval kui BORA tuli, oli tuule kiirus kuni 35 m/s, lisaks sadas vihma ja Treviso sadamakaile püstitatud regatiküla telgid värisesid nagu kavatseksid kohe lendu tõusta ja lõunasse lennata. Kai ääres seisvad sajad iludused, mille seas oli nii America´s Cup´i jahte kui Volvo Ocean Race´ist osa võtnud jahte, rabelesid rajutuules nagu poliitikud valimiste eel alistudes tuulerahva võimule. Korraldajad lükkasid Bora pärast järgmisel päeval regati stardi 10.30lt 12.30le.

Enne, kui läks purjetamiseks, õnnestus Forte teamil ära käia kuulsas Illy kohvivabrikus ja Sloveenia parimas veinimaias Movia.

Mõlemad käigud olid elamusrohked ja mõnusad. Illy kohvi on üks hää jook ja Movia veinimaja veinid, mille loojaks on karismaatiline  ALEŠ KRISTANČIČ, olid ikka viimase peal märjukesed. Igal juhul võistluspäeva hommikuks olime tippvormis.

Jahi saime kätte võistluspäeva hommikul Montefusco linnakese jahtklubis. Leo oli meile mingi ime läbi leidnud ka Eesti lipu, mille jahi ahtrisse kinnitasime. Pardanumbriks anti meile 1627 ja stardini jäi 2,5 tundi. Meiege liitus jahi põhimeeskonna liige Renaldo, kelle osaks jäi seekord küll rohkem abistav roll. Tõmbasime üles ka uhiuue groodi, mis just selle päeva hommikul purjemeistri käest kohale toodi ja suundusime stardiala poole.

Stardiliin oli pikk 1,8 miili ja jahte tiirutas liini ja kalda vahel ca 1800. Renaldo arvas, et peame mõlemas poordis 2 vendrit valmis hoidma, mida ka tegime, aga õnneks ei läinud neid vaja. Tuul oli pagiline ja muutlik. Stardiliini otsad olid tähistatud punaste kolmnurksete poidega ja vahepealne liin mzrkeeritud kollaste poidega. Kuivõrd liin oli pikk nagu eestlaste orjaaeg, pidasime üht punast poid alumiseks liini tähiseks, hiljem saima aru, et see oli pöördemärk nr 4.

Start oli tõeline möll, kõik panid allatuult punuma ja pidi hoolega vaatama, et kusagilt sadade purjede varjust veidigi tuult ampsata. Lõpuks murdsime välja ja saime hakata oma sõitu sõitma. Märgile lähenedes selgus, et vana tõde selle kohta, et lühim tee kahe punkti vahel on sirge, peab paika.  Stardiliini alumisest otsast startinud väikesed jahid olid meist varem pöördetähiseni jõudnud. Loomulikult olid eest ära seilanud ka maksijahid. Märki tulles õnnestus meil õigete halssidega suurest grupist jahtidest ette saada ja järgnenud loovimisotsal asusime eesolijaid püüdma. Ühel kenal hetkel tuli aga vasaku halsiga jaht nimega Tjango ja meie jahi ahtrist läbi vallates jäi ta meie purjede tuulevarju,  ning kuna nende kogu meeskond rippus kallutada, läksid nad pealtuule poole sedavõrd kreeni, et Tjango mast lõikas meie groodi nagu habemenoaga lõhki. Kui pärast Renaldolt küsisime, kuidas ta meie meeskonda hindab, saime vastuseks:"Very good team, but very expencive!". Lisaks purunenud groodile tugines ta teadmisele, et Vahemerre jäi meist ulpima üks vender ja kohalikud krabid saavad uudistada üht pelivänta ja kaht purjeliistu.

Kaotasime pärast kiirust ja loomulikult ka kohti. Vaatamata katkisele purjele suutsime hästi tuulesooni tabada ja finiśiliiniks olime paraja portsu konkurente kiiluvette jätnud. Õnneks läks ka meie võistlustejärgne protest meie jaoks positiivselt, rahvusvahelise źürii otsusega Tjango diskvalifitseeriti ja meile mõisteti 20 kohta parandust finiśijärjestuses. Lõpuprotokollis saime seega 1800 jahi hulgas igati seksika koha 69. Nii nagu vanas kauboifilmis kõrtsiseinal olevalt sildilt võis lugeda, nii võib vist ka meie sõidu kokkuleppeks nentida, et "Ärge klaverimängijat tulistage, ta teeb niigi kõik, mida suudab". Loomulikult võib esitada lugematul hulgal hüpoteese stiilis - aga kui ... jne., kuid tuleb tõdeda, et esmakordse osalemise kohta sellises möllus, jäime rahule. Seni oli Take Five saanud regatil läbi aastate parimaks kohaks 88.

Meie purjetamisega oli väga rahul ka manager Leo ja kõik meiega koos Barcolanal olnud vahvad kaasmaalased.

 Forte meeskonnast kirjutasid kohalikud lehed, pidulikul vastuvõtul kohalikus ooperimajas surusid meil kätt ISAFi president Carlo Croce, kohalik linnapea, maavanem ja paljud muud karvased ja sulelised.

Regatijärgsel päeval külastasime päikesepaistelist Veneetsiat ja veidi pärast südaööd maabusime taas koduses Tallinnas.

Suur-suur tänu Leole ja tema tublile kaasale Helenale, samuti kõikidele teistele, kes meile kaasa elasid ja pöialt hoidsid.

Muide, kohe Tallinna saabudes broneeris Leo Forte meeskonnale järgmiseks Barcolanaks X41. Merel näeme!