Tallinna lahelt startisime 17. juunil ca 10:00 ning kuni Sandhamni lähistele jõudmiseni pidi ülesõit endast tegelikult kujutama võidusõitu - Forte pardal olid 3 meeskonnaliiget (Kalev, Margus, Priit) ja 6 Ericssoni külalist ning enam-vähem samasugune kooslus "proffidest" ja klientidest oli ka Beringu peal, kellega pidimegi ülesõidu kiiruses rinda pistma. Tuult oli üksjagu palju: hommikupoolikul ca 12-13 m/s, mis pärastlõunal paisus 15-16 m/s ning mõnevõrra vaikis alles õhtul kella 23 paiku. Sestap sõitsime pärast Tallinna lahest pisut kaugemale jõudmist rehvitud groodi ja genu 3 abil, tehes tuule suunast tingituna kuni keskööni suhteliselt tihedas krüssus sõites keskmiseks kiiruseks vähemalt 7,5 sõlme. Lainetus oli samuti päris korralik ning mõni neist käis aeg-ajalt ka kõrgelt üle reelingu, nii et osad meie külalistest olid sunnitud käima vahepeal kajutis kuivemaid riideid selga vahetamas. Paraku lõppes see enamikule neist kalade toitmisega, sest "pesumasin" kajutis töötas täitel tuuridel ja see juba naljalt kellelegi ei halasta. Samas tuleb aga kõigile meie ajutistele meeskonnaliikmetele au anda, sest vaatamata igasugustele asjaoludele pidasid kõik vapralt vastu ning esialgu pisut ehmunud näod hakkasid tasapisi oluliselt rõõmsamaks muutuma.
Umbes 16:00 paiku olime jõudnud Osmussaare lähistele, olles juba mitu tundi Beringust ca poole miili jagu eespool püsinud. Siis aga toimus mitmete eelkõige inimfaktorist johtuvate õnnetute asjaolude kokkulangemine, mille tagajärjel õnnestus meil tabada Nygrundi madalikku. Kuivõrd me lendasime sinna sisse kiirusega 7,5 sõlme, oli mats päris korralik ning pärast esimest kivi oli tunda veel mõningaid teisigi. Umbes paari-kolme minuti möödudes saime siiski madalikult välja ning vahepeal kibekiiresti tekile orgunnitud käsi-GPS abil suutsime veel üht meie eemaldumiskursile jäävat kivipuserikku vältida. Vaatasime kiiresti laeva üle ning kuna kiil oli endiselt alles ja mingisugust leket või muud olulist kahjustust polnud märgata, otsustas kapten sõitu Stockholmi poole jätkata. Kiilu tabanud hävingut nägime alles pärast Tallinna tagasijõudmist ja jahi väljatõstmist ning ütleme nii, et see polnud just meeldiv vaatepilt.
Vahepealse actioni tulemusel purjetas Bering meist natuke enne Osmussaare traaversile jõudmist mööda ning asus isegi tasapisi vahet suurendama. Suur oli aga meie kõigi üllatus, kui see ühel heal hetkel ilma mingi nähtava põhjuseta tagasipöörde tegi ning kursi Dirhami poole võttis. Kiire raadioside kaudu saime teada, et kõik Beringul viibivad külalised on läbimärjad ja läbi külmunud, mistõttu lähevad nad Dirhamisse väikest "kuivatamispeatust" tegema. Sõnadetagi oli selge, et tegelikult nad sealt enam Stockholmi poole ei purjeta ja sestap korraldas Kalev kohe ka meie külaliste seas hääletuse: kas jätkame või läheme samuti tagasi? Ja siinkohal müts maha meie meeskonna ees, kes otsustas üksmeelselt jätkata. Täpselt samal hetkel oli selgunud ka ürituse "Ericsson Race to Volvo Ocean Race" võitja ning ehkki mingit auhinda polnud selle eest ette nähtud, võis iga pardalviibija endale mõttes tasku pista ühe suure virtuaalse karika. Seda siis igati ausalt väljateenituna eelkõige enda, mitte Beringu ületamise eest. Tagantjärele oli veel kuulda, et tagasipööramise hetkeks oli Beringu peal nii WC kui ka köögi kraanikauss servani täis oksendatud, aga mine sa võta kinni, kas see jutt oli kellegi väljamõeldis või siis oligi tõepoolest nii. Aga sel polegi mingit vahet.
Tuleb öelda, et Beringu katkestamine ei põhjustanud mingeid erilisi muudatusi meie kursis, kuna soovides jätkuvalt Stockholmi jõuda, pidime jätkama suhteliselt tiheda ründenurgaga krüssamist ja küllaltki märgatava lainetusega võitlemist. Ja kuigi pardalviibijate ülejäänud organism oli vast ümbritsevate oludega juba enam-vähem kohanenud, ei saanud seda öelda kõhtude kohta, mis küll hommikul Kalevi Jahtklubi baaris toimunud hommikusöögil said korralikult täidetud, aga juba keskpäevaks suhteliselt nõudlikeks muutusid. Mitte keegi küll ei kurtnud sõnagi, kuid mõnest pardale antud õunast või banaanist oli näha, et näod muutusid oluliselt õnnelikumaks :-)
Paraku aga ei saanudki kambüüsist pardale midagi muud pakkuda, kuna korralduskomitee oli meile kaasa pakkinud eelkõige niisugust kraami, mida kõva lainega just eriti ei valmista - purgisuppe, makarone, tatratangu, pudruhelbeid, 200g ühekordselt avatava (ja seejärel mitte enam suletava) soolapaki, 8 liitrit piima ja palju muid toredaid asju, mis on ju kõik iseenesest väga head, aga tõepoolest kasutud olukorras, kus isegi kuumaveekannu ei saa pliidile panna. Sestap oli rõõm suur, kui ca 23:30 paiku õnnestus suhteliselt ootamatult vähenenud lainetuse tõttu vett keeta ning pardalviibijatele serveerida üle hulga aja äärmiselt peent gurmeetoitu - Lämmin Kuppi kukeseene püreesuppi, mille kõrvale sai ka tumedat leiba hammustada. Nägude järgi võiks öelda, et midagi paremat polnud keegi vähemasti käesoleva aasta jooksul veel söönud :) Ja kui veel lonks Jägermeistrit kah magustoiduks tuli, võis ülejäänud meeskond rahulikult magama keerata ning öise vahetuse valvesse jätta.
Öises vahetuses ei juhtunud õigupoolest mitte midagi tähelepanuväärset: tuul oli ca 6-8 m/s, lasime rehvi välja ning sõitsime mööda suhteliselt siledat vett. Kahe mehega sai tehtud ka öine ainus paut, et ca öösel kolme paiku muutunud tuule suunda arvestades tasapisi Hiiumaa külje alla kaldunud kurssi endiselt Stockholmi suunas hoida. Ainus olulisem sündmus oli vast päikesetõus, mis toimus konkreetses geograafilises positsioonis tol hetkel kell 4:21.
Hommikune sõit oli eelmise päevaga võrreldes nagu lapsemäng - eriti alates Sandhamnist, millest Stockholmi jõudmiseni kulus meil enam-vähem 7 tundi, palju eelmisel päeval söömata jäänud sööke ja joomata jäänud jooke. Kohal olime eesti aja järgi umbes kell 21:00 õhtul ja seega sai reisi kestvuseks kokku ümmarguselt 35 tundi. Kohale jõudes ootas meid hotell koos õhtusöögi ja lennukiga saabunud Beringu külalistega.
Reedel, 19. juuni hommikul, said Stockholmis kokku päris paljud eestlased - nii need, kes olid sinna kõigele vaatamata purjetanud (ehk siis meie); nii need, kes olid Dirhami tagasi läinud ja Rootsi lennukiga tulnud; need, kes olid Team Forte liikmetest spetsiaalselt tulnud suure laevaga selleks, et jaht Tallinna tagasi tuua ja ka need Ericssoni külalised, kes olid tulnud samal hommikul lennukiga. Igatahes kõigile neile korraldas Ericsson igati korraliku vastuvõtu ja kohaliku Jaanipeo, mis lõbusas tujus külalised alles sama päeva viimasel tunnil tagasi Stockholmi toimetas. Pidu ei suutnud olulisel määral häirida isegi umbes tund aega möllanud paduvihm ja rahe, mis kogu rahvast vahepeal tabas.
Fortega startisime tagasi Tallinna suunas laupäeva varahommikul kell 4:45 rootsi aja järgi, sõites tuule puudumisel kuni Sandhamnini ja sealt veel palju miile edasigi mootoriga. Siis aga tõusis tuul piisavalt ning oli ka enam-vähem sobivast suunast, nii et saime kuni õhtuni groodi ja spinniga tulla ning jõudsime sellega peaaegu Hiiumaa traaversisse välja. Õhtu hämardudes võtsime purjed maha ning asusime öist vahetust mootoriga läbima. Kõige meeldejäävam mälestus sellest vahetusest on röögatu udu, millesse keset suurt ja lagedat merd ühel heal hetkel justkui seina sisse sõitsime ... ja siis polnud tõepoolest muud, kui mitu tundi silmad krillis ja kõrvad kikkis vahtimist, et mõni katkise radari või purjus vahtkonnaga laev meile udu seest ootamatult sisse ei põrutaks, kuna ei pane meid lihtsalt tähele. Radarit meil endal ju pardal ei ole, nii et ümberringi ca 100m raadius oligi kõik, mida nägime. Väga sürrealistlikud tunnid olid need seal igatahes.
Kuivõrd järgmisel päeval enam midagi põnevat ei toimunud, võibki siinkohal käesolevale loole peaaegu joone alla tõmmata. Sai teine suhteliselt pikk ja mine tea, kas nii pikka enam kunagi siia blogisse üldse ilmubki :) Ajaloo huvides olgu veel kirja pandud, et meeskonnaliikmetest osalesid tagasiteel Marko, Tammo, Indrek R ja Priit ning kaetud sai see enam-vähem minutipealt 32 tunniga.
Pilte sellest reisist saab näha siin.
Katkise kiilu saime korda 1. juuliks, kui napp mõni tund enne seeriavõistlust jahi uuesti vette tõstsime. Tõsi, pukkidelt ülestõstmisel vajus bulba tagumine ots ca paar millimeetrit allapoole ning tekkis väike pragu - see sai hetkel küll pahtli ja värvi alla, kuid sügisel pärast väljatõstmist peab vaatama, mida sellega edasi teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar